Viikingiaja orjakaubandusest meie kandis

Karl Marx defineeris ekspluateerimise tootmisvahendite omanike poolt võõra tööjõu oma huvides ära kasutamisena. See on tegelikult lapsemäng võrreldes aegadega, mil ekspluateeritavaks tööjõuks olid orjad. Wkipedia pakub järgmise definitsiooni: Orjus on olukord, mil inimene on muudetud teise isiku, riigi või organisatsiooni omandiks. Juriidiliselt peetakse orja vallasasjaks ning ta ei ole õigussubjekt. Omanikule kuuluvad nii ori, tema tööjõud kui ka töö saadused. Kuivõrd ori on omand, siis teda võib osta, müüa ja vahetada. Mõnikord võib ostu-müügitehing aset leida privaatselt, kuid mõnikord orjaturul.

Viikingiaegse Skandinaavias keeltes nimetati orja trääliks. Seda terminit on püütud sobitada ka eesti keelde, kuigi sõna ori on ju ometi olemas, ka kohanimedes. Lennart Meri ja Enn Tarvel on esile tõstnud, et sõna ori kohanime osana tähendab suurt (lähtesõna orikas). Antud kirjatöö eesmärgiks pole korüfeedega vaielda. Ometi ei saa mööda vaadata sellest, et vadja, soome, vepsa ja komi keeles omab ori- või orja-tüvega sõna sama tähendust, mis eesti keeles praegu; karjala, ersa, mokša, udmurdi ja komi keeles tähendab aga teenijat.

Andres Tvauri viitab, et ori maksis 200 grammi, kaunis naisori koguni 600 grammi hõbedat. Seega oli orja ostmine turult võimalik vaid jõukale inimesele.

Teame, et muinasajal kuulusid Eesti alad Skandinaaviaga samasse komberuumi. Järelikult pidi ka siinkandis toimima ajastule kohane orjakaubandus. Kus? Loogiline oleks otsida kohti, millele on tagatud ligipääs. Maanteid hakati meie kandis rajama alles 17. sajandil, enne seda sidus paikkondi meretee. Niisiis võis edukas rahvusvaheline orjaturg paikneda mere ääres. Sellisel asukohavalikul oli ka teine praktiline põhjus: kuna võis eeldada, et ori püüab oma saatust muuta ja põgeneda, siis oli orjaturuks mõistlik valida eraldatud paik, näiteks mõni väiksem saar. 

Küllap võis kaubanduskohtade juures oluline näitaja olla ka see, et nad paiknesid suhteliselt neutraalsel territooriumil, näiteks muinaskihekondade (või mingi muu varasema territoriaalse moodustise) piirialadel.

Otsides taolisi võimalikke orjaturu asukohti, peame silmas pidama, et Lääne-Eesti saarestiku rannajoon on aegade jooksul palju muutunud, kohati tundmatuseni, põhjuseks maakerge. Miks maa kerkib? Jääajal vajutas tollase maapinna allapoole jääkihi raskus. Kui jää sulas, siis pinge all olnud maapind hakkas tagasi ülespoole kerkima. Geoloogid on püüdnud seda mõõta ja hinnata, tulemused on võrdlemisi erinevad. Lihtsamaks ei tee vastuse leidmist see, et kerkimisprotsess tasapisi aeglustub. Kusjuures geoloogid vaatlevad ükspäinis maakoore kerke kiirust, aga ei hinda näiteks huumusekihi tekkimise protsessi ega ka rannajoone muutumisest seoses tormituulte poolt kuhjatud liivaga.

Väga laias laastus on geoloogiateadus ühel meelel selles, et kõige kiiremini, 3 mm aastas, kerkib maapind Hiiu- ja Läänemaal ning 2-2,5 mm aastas Saaremaal. Selle teadmisega relvastatult saab ajaloohuviline teha enda elu lihtsaks ning vaadata maa-ameti kaartidelt näiteks Saaremaa muinasaegset rannajoont tänaselt samakõrgusjoonelt 2,5 meetrit. Allpool mainitud kõrgust ei leia me kaardilt mitte ühtegi ajaloolist küla.

Tuleme nüüd tagasi sõna ori juurde. Milliseid Ori- ja Orjanimelisi kohti Saaremaa ja Hiiumaa kaardilt leiame?

Saaremaa Orissaare. Esmamainimine 1453 Andres van Orgenzar, mille kirjapildi kaudu võiks rekonstrueerida häälduseks pigem Orjasaar kui Orisaar. Kagu suunas, muinasajal siis teisel pool väikest lahte, asub Orinõmme. EKI kohanimeraamat http://www.eki.ee/dict/knr/index.cgi?Q=Orin%C3%B5mme pakub, et esmamainimine 1645 Organem peaks häälduma pigem Orjanõmm kui Orinõmme.

Tänapäeval ehk ei märka seda, et praeguse asula aladel laius muinasajal meri. Võimalik orjasaar asus nn vana Kuivastu maantee ja mere vahel, tänase Illiku laiu vastas. Sellel alal ulatub praegu vaid mõni üksik tipp üle 5.0 meetri; tänane Orisaare asus muinasajal keset merd.

Küll aga ei seostu Orissaare asukoht meile teada olevate muinas- või keskaegsete piiridega.

Pilt 1. 1704. a ümberjoonistus 1650. a kaardist. Ranna ääres asub Orisar. Illiku laiuga ilmselt tegemist ei ole. Selle pind ulatus tollal küll ehk pool meetrikest üle merepinna, aga saar polnud ta mitte.

Hiiumaa Orjaku. Kui Kassari polnud veel Hiiumaa osa, siis paiknes tema ja peasaare vahel pisike Orjaku saar, millel Orjaku mägi, tipu kõrgusega 5,4 m. Kohanimi on esmamainitud 1254, mil Hiiumaa jaotamise lepingus Orjack läks Saare-Lääne piiskopi valdusse, samas tolleaegne Kassari jäi aga ordule. Kui võtta aluseks võimalus, et piiskop ja ordu lähtusid varasemast maakasutusest, siis paiknes Orjaku piirialal.

Pilt 2 Väljavõte maa-ameti reljeefkaardilt. Tegemist on tänase Kassariga. Plaani loodenurgast paistab servake Hiiumaad. Sinisega on tähistatud 2,5 m samakõrgusjoon, rohelisega 5,0 m. Orjaku „saarel“ asuv ülemine rohelise joonega ümbritsetud ala kannab tänapäeva kaardil nime Orjaku mägi.

Vilsandi Orjasaare. Igaüks teab Vilsandit – see on Eesti kõige läänepoolsem asustatud saar. Vähesed teavad, et veel rootsi ajal poolitas saarekest väin. Ja tõenäoliselt teavad veel vähesemad, et idapoolse saare, Väike-Vilsandi varasem nimi oli Orjassaar. Toponüüm on tänaseni säilinud ja tähistab nüüd ühte poolsaart. Samakõrgusjoont 2,5 m  vaadeldes oli muinasajal tegemist eraldiseisva saarekesega. Vilsandi Orjasaar asub võimalikust Kihelkonna muinassadamast linnulennult 9 km kaugusel. Teame, et Kihelkonnat läbis piiskopi ja ordu vaheliste maade piir. Kas see võis olla muinasaegse maakasutuse järelm? Võib-olla saaks püstitada hüpoteesi, et Kihelkonna muinaskihelkond oli just 13. sajandi alguses liitunud või liitumas ja seetõttu jäigi kohanimeks väheütlev Kihelkonna ning muinasaegne piir jäi kehtima piiskopi ja ordu maade vahelise piirina?

Pilt 3. Idapoolne Vilsandi ehk varasem Väike-Vilsandi ja vist veelgi varasem Orjasaar. Sinisega on tähistatud 2,5 m samakõrgusjoon, rohelisega 5,0 m. Põhjapoolseim rohelisega tähistatud maakühm, mis kaardil kannab nime Pihlamägi, on 1796. a mõisakaardil Oriassaare Meggi.

Pilt 4. 1796 mõisakaardi väljavõte

Pilt 5. Uurides vanu Kuressaare lähiümbruse kaarte, leidus 1790 a väikekohanimi Orika metz. Varasemast kirjapildist info puudub. 

Pilt 6. 1790. a linna ümbruse plaan. Orika Metz tähistatud punase ovaaliga. Kuna kaart on ilusti põhja-lõuna suunda orienteeritud, siis võtsin tänapäevaselt kaardilt Orikametsa leidmiseks kaks orientiiri. Musta noolekesega on tähistatud Laiamadal; sinisega Linnulahe lõunapoolne sopp. Punasest ovaalist paremal, sinise noole alla kirje Tamme metz.

Võrdleme seda maa-ameti reljeefkaardiga pildil 7. Paigutasin punase ovaali kohta, kuhu sai tsaariaegsele kaardile joonistatud samasugune kujund. Sinine joon on 2,5 m samakõrgusjoon; enamus maalapist asub 3,0-3,5 m üle merepinna, kohati on kõrgused ka üle 4,0 m.

Arvestades maakerget, paiknes Orika metz muinasajal saarel, mis asetses Kaarma, Kärla ja Sõrve muinaskihelkondade piiril. Seda, et orikametsa näol pole tegemist Loode tammikuga, viitab vana kaardi kohanimi Tammemets.

Järgmisel väljavõttel on samakõrgusjooned 0,5 m sammuga. Sinise joonega on tähistatud 2,5 m; tumerohelisega 3,0 m; helerohelisega 3,5 m; kollasega 4,0 m; oranziga 4,5 m. Orikamets asus muinassaare kõrgeimas osas.

Kas mõned Ori- ja Orja-nimelised paigad muinasajal ka tegelikult orjakaubanduse sõlmpunktideks olid - see jääb muidugi lahtiseks.

Kaarma kiriku 1407. a teksti mõistatus

Tekst ilmus ajalehes Saarte Hääl 2018 suvel, arusaamatuse tõttu kahjuks pooliku mustandina. Ma pole siiani söandanud seda ajalehte lugeda. Allpool korrektne tekstivariant.  

Foto 1 et.wikipedia

Fotol olev tekst asub Kaarma kiriku torni seinal, peaukse kõrval paremal, umbes kolme ja poole meetri kõrgusel maapinnast. Tegemist on müüritise osaga, (töödeldud välispinnaga kive nimetatakse kvaadriteks), suurusega on 70x50 cm. Teksti sõnastus ja õigekiri on tänapäeva mõistes veidi konarlik, kuid arusaadav; tähekujud selged. Kas tõesti kirjutati see aastal 1407?

Wikipedia artikkel „Kaarma kirik“ mainib tagasihoidlikult: „kirjastiil ja sõnastus viitab hilisemale ajale“. Täpsustus on veidi ümber sõnastatuna pärit raamatust „Saaremaa ajaloo- ja kultuurimälestised“ (1991 Tallinn, autorid Olavi Pesti ja Külli Rikas), kus on kirjas: „Šrift ja sõnastus osutavad siiski sellele, et tekst pärineb märksa hilisemast ajast kui 15. sajand“.

Autoriteetseimas võimalikus allikas, monograafias Kaarma kirik - Eesti kirikud I (2003 Tallinn, autorid Kersti Markus, Tiina-Mall Kreem, Anu Mänd) on lk. 97 kirjas nii: „Seega võib portaali kohal paiknevat kirja pidada autentseks, kuid mida selle sõnumiga on öelda tahetud? V. Raami arvates mõeldi kiriku valmimise all torni ehitamist.“ (Villem Raam, 1910 – 1996, eesti kunstiteadlane, kelle uurimisvaldkonnaks oli Eesti keskaja arhitektuur). Monograafia autorid keskenduvad analüüsil teksti kirjaviisile, kvaadrit ennast nad eraldi ei vaatle.

Esimene teadaolev viide teksti kohta pärineb Anseküla kirikuõpetaja, koduloolase ja kultuuritegelase Martin Körberi (1817-1893) sulest, 1915. aastal postuumselt ilmunud teosest Ösel einst und jetzt III. Samas raamatus annab ta meile ka olulise teadmise saamisloost. Nimelt avastanud selle 1777. aastal kiriku remonttööde käigus tollane Kaarma koguduse õpetaja Immanuel Mickwitz (1748-1802). Enne seda olnud kogu seinapind lubjakihiga kaetud, võib-olla koguni krohvitud - igatahes mittenähtav. Kuid miks teda peideti?  

Foto 2 (detail). Sõna „WALMIS“ on kirjutatud kahele reale, kusjuures L täht pole teksti jaoks ettenähtud pinnale ära mahtunud. Samal fotol on L tähe kohal paremal näha tumedat täppi. Selliseid on teksti ümber vähemalt seitse: kaks kvaadri kõrval vasemal, teineteise kohal, umbes 36 cm vahega; samamoodi kaks paremal; lisaks on vähemalt kolm näha kvaadri alumisest servast allpool. Aukude läbimõõt on ca 8 mm ning nende põhjast paistab metalli.

Tõenäoliselt on tegemist metallankrutega, mis hoidis paigal mingisugust raamistust. Selle võimalik kuju on hästi nähtav fotol 3 (detail, autor Veljo Ranniku 1973, Muinsuskaitseameti arhiivist). Kvaadri ümbrise kujutis on seinal jälgitav. Sarnane dolomiitraamis on säilunud kiriku peaukse telje kohal oleval nišil.

 Fotol 4 (detail) on näha, et osa kvaadrist on kahjustunud ja dolomiidile tavatut värvi. Punakavärvilises ulatuses on kivipind krobelisem. Konsulteerisin geoloog Helle Perensiga, kes tunneb kogu Eesti ja loomulikult ka Saaremaa erinevaid dolomiite nägu- ja nimepidi. Tema arvates on ainult kolm võimalikku põhjust, miks tahvel saab punane olla. Kõigepealt on punased laigud omased mõnele laguunilise tekkega dolomiidile, milliseid leiab näiteks Mündi ja Orgita karjäärides. Kaarma dolomiidis esineb seda harva. Teiseks – kui punane värv on ainult pindmine, võib tegemist olla mõne vetikaga. Kolmandaks omandab dolomiit sellise värvi kuumuse mõjul, näiteks põlengu tulemusena. Helle Perens pidas antud juhul kõige tõenäolisemaks värvikahjustuse põhjuseks viimasena toodut. Lisaks meenutas ta, et Kaarma kiriku võlvide kohal võib näha samasugust värvi põlemiskahjustustega dolomiiti.

Körber kirjutab eelpool viidatud raamatus, tuginedes Kaarma kiriku kroonikale, et (vkj) ööl vastu 25. oktoobrit 1752 kahjustas äärmiselt äge torm torni puitosa, kusjuures välk tabas torni tippu, tuues sealt alla tuulelipu koos katuse puitosadega. Kuna Körber ei maini seda, et kiriku hooneosa katus oleks õnnetuse käigus kannatada saanud, siis võib-olla maandusid kirjeldatud detailid kiriku ukse ette? Taolisel juhul võis mõni seina najale püsti jäänud pruss tahvlit kahjustada.

Foto 5 On oletatud, et peaukse kohal asetses midagi varikatuselaadset, mis toetus neljale seina pinnast väljaulatuvale tugikäpale. Punase noolega tähistatud kohas tugikäpp puudub. Võib-olla murdis selle võimalik tornikiivri kukkumine varikatusele?

 Loomulikult on kirjeldatud stsenaarium kõigest hüpotees. Teisi hüpoteese siia kõrvale esialgu pakkuda ei oskaks. Näiteks pole Kaarma kirikuga seoses teada reformatsiooniga seotud lõhkumisi, samuti pole midagi teada keskaja lõpul toimunud tulekahjudest.

Mis iganes viisil ka dolomiidipind kannatada sai, võiks see olla ainus mõeldav põhjus tema peitmiseks lubja- või krohvikihi alla.

Millist informatsiooni võiks kvaadrilt veel leida? On tegelikult päris huvitav, et keegi pole varem märganud ja ajaloohuvilise avalikkuse tähelepanu juhtinud sellele, et nähtava teksti all on peidus veel teine tekst. Kui vaadata fotol 5 tähelepanelikult number 7-e ümbrust, siis võib seal märgata midagi, mis sarnaneb number 5-le (kuigi ta muidugi ei pruugi seda olla). Samuti on teksti jälgi 7-e kohal ning 4-a ja nulli vahel. 

Veel äratab tähelepanu foto keskel olev poolitusmärgi laadne kriips. Selle all või taga on miski, mis sarnaneb diagonaalse risti kujutisele.

Oletataval punakal põletusjäljel on väga konarlik pind. Käisin teksti oma silmaga kaemas ning nägin, et selle koha kallal oli kiviraidur hädas olnud. Kas püüdis ta koledat värvitooni välja raiuda või olid kivi omadused kuumuse mõjul muutunud, aga tulemusega ta ilmselt rahule ei jäänud. Helle Prensi hinnangul muutub põletada saanud dolomiit hapraks. Kahjustuse ulatus sõltub põlengu suurusest. Antud juhul on tegemist lokaalse pindmise kahjustusega.

Siin-seal leidub veel märke, mis võivad pärit olla esialgselt tekstilt. Loomulikult fotografeerisin tahvlit lähedalt ja palju. Valisin teadlikult kellaaja, mil õhtupäike veerand tunni jooksul teksti valgustab nii, et raide jäljed heidavad varju. Püüdsin kõik nähtava teksti suhtes sobimatud märgid kaardistada. Tulemuseks on midagi, mille abil võiks hea tahtmise korral väita, et kvaadri alumises parempoolses nurgas on võib-olla olnud mingi vapp. 

Küllap on igaüks näiteks betoontreppi või -kõnniteed valades kritseldanud värskele siledale pinnale töö teostamise aastaarvu, eesmärgiga jäädvustada üritust ja ühtlasi ka ennast. Noil hallidel aegadel toimis taolise jäädvustusena ehitajast maaisanda vapp. Võrdluseks Martna kiriku põhjaportaali kohal seina müüritud Saare-Lääne piiskop Johannes III Orgase (1491-1515) vapikivi. Ei leidu seal ühtegi aastaarvu, aga ometi on mälestus ehituse rahastajast põhimõtteliselt igavene.

Seoses Saare-Lääne piiskopi Johannes I Schütte surmaga 1438 aastal tekkis uue piiskopi määramisega omapärane patiseis. Piiskopkonna toomkapiitel valis uueks aukandjaks Ludolf Grove (surn 1458), kuid paavst kinnitas ametisse hoopis Johannes Creuli (surn 1457). Edasiste sündmuste üksikasjad pole siinkohal ehk olulised. Kuid tänaseks teame, et kompromiss leiti 1449. aastal nn Kuressaare rahulepinguga. Selle tulemusena jagati piiskopkond ajutiselt kaheks. Ludolf Growe pidi valitsema Saaremaa ja Hiiumaa alasid ning Johannes Creul Läänemaad, kusjuures kogu piiskopkonna valitsejaks pidi saama see, kes kauem elab. Vastavalt rahulepingule sai Kaarma kirik Grove toomkirikuks, mille toomkapiitli moodustasid Kaarma, Karja, Valjala, Püha ja Jämaja kirikute preestrid.

Nende teadmiste põhjal võiks püstitada hüpoteesi, et Ludolf Growe, kes kolis oma toomkapiitli maakirikusse, püüdis luua suuremat toredust ja sel eesmärgil rajaski Kaarma kirikule torni ning lasi selle seinale raiuda enda vapi. Sel moel võiks torni ehituse dateerida ajavahemikku 1449-1458.

Growede perekonna vapi kujutis on meile teada. Joonisel 1 näeme piiskopi salapitsati jäljendit, roosi (teistel andmetel ristikheina) lehtede vahel metssiga, keel suust väljas, tekstiga * secretum * ludolphi * episcopi + osiliensis + *. Kas number viiele sarnanev vaevunähtav kujund tahvlil võiks olla õielehe servamotiiv?

Tõenäoliselt oli piiskopil veel teine, vaimulik vapp. Selle kujutis võinuks olla tahvli vasemas ääres.

Kuid nüüd oleme vastakuti küsimusega – kes ja millal kirjutas või lasi kirjutada teksti, mida praegu seinal näeme? Miks on seal aastaarv 1407? Ja lõpuks – miks see tekst on selges eesti keeles?

Praeguseks oleme enamvähem kindla selles, et enne aastat 1777 pole teksti kohta teada mitte midagi; et algne tekst on nö üle kirjutatud; et dolomiitpind on saanud tules kannatada.

Kvaadri vigastamise aeg pole teada. Aga võime vabalt leppida sellega, et see toimus hiljemalt 1752. aasta äikesetormi ajal. Tollane kirikuõpetaja lasi tornikiivri korrastada, samuti ilmselt ka üle krohvida ja/või lubjata kahjustatud seinapinna.

Kaarma kiriku õpetaja Immanuel Mickwitz asus ametisse selsamal mälestusväärsel 1777. aastal, mil ta oli kõigest 29 aastane. Loomulikult köitis ta tähelepanu raamitud, kuid millegipärast varjatud pind ukse kõrval. Pärast seina puhastamist selgus aga, et sellel olev kujutis on abisaamatult kahjustatud.

Mickwitz, nagu öeldakse, pani pea tööle. Tõenäoliselt ei soovinud ta tubli luterlasena taastada katoliiklikku sümboolikat. Vabameelse valgustusajastu lapsena soovis ta võib-olla anda oma panust antiikajaloo avastamisse. Kaarma kiriku puhul muidugi polnud võimalik vaadata aastatuhandete taha. Mickwitz pidi kasutama seda infot, mis oli võimalik – käsikirjalisi andmeid kiriku ajaloo kohta. Tõenäoliselt kõige tuntum Kaarma kirikuga seotud ürik pärineb aastast 1407, mil tollane piiskop Winrich von Kniprode andis välja privileegi. Sellega reserveeriti Kaarma kirikuhärradele kalapüügi ainuõigus maalinna ja kirikuaia vahelises jões. Mickwitz tegi siit loogilise järelduse – kui privileeg anti välja just sel aastal, siis järelikult tekkis põhjus selleks just siis. Niisiis valmis kirik aastal 1407! Teksti sisu oli sellega olemas.

Kuid eesti keel? Immanuel Mickwitz sündis Tallinnas, toomkoguduse õpetaja peres viimase, kümnenda lapsena. Võib arvata, et tema eesti keel oli võrdlemisi hea. Sellest, et teksti autor on nö mandrimees, annab aimu seinal olev sõna SA-NUD. Saarlane poleks selle peale tulnud, et sinna vahele U- täht sobida võiks.

Ilmselt oli Immanuel Mickwitz väga elava fantaasiaga. Kaarma kiriku käsikirjade hulgas leidub tema kirjutis sellest, kuidas Mickwitzi juurde tulid kaks munka, sooviga külastada ühte kirikus asuvat salaruumi. Mickwitz võetud kaasa, kuid tema silmad seotud kinni. Käidud üsna pikalt, treppidest alla ja üles kuni lõpuks võetud silmaside maha ruumis, kus Mickwitz varem polnud viibinud. Suure hulga pärgamentide hulgast otsinud mungad üles kaks või kolm. Seejärel seotud Mickwitzi silmad uuesti kinni ja mindud tagasiteed. Mungad läinud minema ja kuigi Mickwitz hiljem püüdnud mitmeid kordi salaruumi üles leida, polevat see õnnestunud. Tore lugu, et mitte öelda müstifikatsioon. Selle autor võis vabalt korraldada sarnase müstifikatsiooni ka seinale eestikeelse kirja lisamisega.

Oli sellega, kuidas oli. Aga kui uus tekst oli kivisse raiutud, siis märkas Mickwitz, et tekst oli grammatiliselt ebatäpne. Tema mure paneb meid ehk muigama, sest vaevalt keegi peale tema ja ehk ka köstri seda lugeda mõistis. Kuid viga on viga ja lahendus tuli leida. Eemaldati ümbris, mis ilmselt oli nagunii tulekahjus veidi kannatada saanud ja lisati vabanenud pinnale puuduv täht. Lisaks kaeti tekst ja selle ümbrus hoolikalt õhukese lubjavärvi kihiga, nii et midagi polnudki eriti näha -  kui just väga ei uuritud. Selles võib igaüks veenduda esimese teadaoleva tahvlist tehtud foto abil aastast 1894 (ERM fotokogu 172:18/a). Eraldiasetsev L ei mõju väga silmatorkavana.

Kirjaviisi kohta küsisin nõu ajaloolaselt Tiina Kalalt, kes on Eesti ehk parim selle ala asjatundja. Tema hinnangul on tekstis kasutatud kapitaalkirja, mis koosneb ainult suurtähtedest. Seda hakati meie aladel kasutama oluliselt hiljem kui aastaarv 1407 seda arvata lubaks. Pigem oleks 15. sajandil kasutatud gooti kirja.

Kapitaalkirjas kasutati alguses Vana-Rooma eeskujul U asemel V tähte. Kuna tahvli tekstis seda asendust kasutatud pole, siis see tegelikult viitabki suhteliselt hilisele kirjutamisajale. Seetõttu võiks dateeringuks sobida 18. sajandi teine pool. Võrdluseks, Kuressaare raekoja fassaadilt leiame 1670. aasta teksti, kus U asemel on läbivalt kasutatud V-tähte; aastaarv on esitatud rooma numbritega..

Võrdluseks tekst 15. sajandi algusest - Kuressaare esmamainimise ürik: 

Aastaarv 27 (mõeldud on muidugi 1427) on kirjutatud rooma numbritega xxvij ning kogu tekst on läbivalt minuskelkirjas ehk väiketähtedega.

Niisiis - tõenäoliselt poleks 15. sajandil tekstis araabia numbreid kasutatud, aga kui oleks, siis olnuks nende kuju äratuntavalt teistsugune.

Võrdluseks tõenäoliselt vanim araabia numbritega raidtekst Inglismaalt Dorsetist, Piddletrenthide kirikust. Kas soovib keegi välja lugeda, mis aastaarvuga on tegemist? Nii üllatav kui see ka pole, on parima tollase arusaama kohaselt kirjas 1487.  

Kaarma kiriku puhul olnuks 15. sajandil siiski tõenäolisem Rooma numbrite kasutamine kirjapildis MCDVII.

Miks valis Mickwitz seinatekstile kuupäevaks just peetripäeva? Siin võib põhjus olla tegelikult lihtne –tegemist oli kiriku nimipühaku(te)ga.  

Tekstis mainitud peetripäev on katoliikliku kiriku kalendris 29. juunil, vana kalendri järgi 12. juulil, pikema nimega peeterpaulipäev. Läänekirikus on traditsioon, mille kohaselt äsja loodud diötseesi piiskop saab paavstilt oma ametirüü osa - palliumi - just sel päeval. Tehniliselt võttes oli Saaremaa ja Hiiumaa piiskopi ametitool äsja loodud, uus. Sellisel juhul võib olla, et Kaarma kirik pühitseti piiskop Growe poolt Peetrusele ja Paulusele esimesel võimalusel pärast heakskiidu saamist Pühalt Toolilt. Teada on, et paavst andis oma õnnistuse Kuressaare rahulepingule 1. detsembril 1449. Seega võiks ehk oletada, et piiskop Growe sai palliumi ja selle kaudu võimutäiuse 12. juulil 1450. Torni ehitamine võis toimuda siis, aga muidugi võis jääda hilisemasse aega.

Kokkuvõttes võib enam-vähem kindlalt väita, et Kaarma kiriku tornil olev tekst on sekundaarne ehk et ta "katab" mingit muud, vanemat kujutist; tekst pärineb 18. sajandi teisest poolest ning selle tõenäoline autor (mitte ilmtingimata küll teostaja-kiviraidur) oli Immanuel Mickwitz. 

Kõik muud eelnevalt pakutud hüpoteesid ootavad alles tõestamist või ümber lükkamist.

Mõni sõna Kuressaare meridiaanist

ehk

lugu sellest, kuidas tänu ühele aadlipreilile sai tollasest Arensburgist maailma naba.

Artikkel ilmus ajalehes Meie Maa 2018. a suvel

Kuressaares on viimasel ajal üksjagu elevust tekitanud kesklinnas toimuvad tänavaehitustööd. Enne ehitamist tuleb antud juhul paraku ka lammutada ja sel moel on nõukogudeaegse asfaldi ja betoonplaatide alt välja koorunud üht-teist põnevat.  Turuhoovi kaevu ja raekoja- esise ilusa munakivikatte kõrval on ehk vähem tähelepanu äratanud raekoja eest leitud nn nullkivi.

Kuivõrd keskväljak asfalteeriti ajaloo mõttes suhteliselt hiljuti, siis leidus mäletajaid, kes nullkivi asukoha kätte näitasid. Pärast asfaldi eemaldamist dokumenteeris kivi täpse asukoha arheoloog Garel Püüa ja toimetas selle Saaremaa Muuseumi hoiule. Kuidas tegutseda edasi? Lahendust otsitakse, mõtteid on mitmeid. Muuhulgas mõeldakse paigutada kivi lähedusse katendile seletav tekst või sümboolika. Käesoleva artikli eesmärgiks on anda otsustajatele veel mõni infokild, mis vist seni märkamata jäänud.

Seda, et nullkivi kasutati Saaremaa peamiste teede alguspunkti määramiseks, pole enam vaja tõestada – vana maamärk toimis ka Eesti NSV ajal, kuni keskväljaku asfalteerimiseni. Kuid lisaks on teada veel suuline pärimus, et keskväljakul asub ka nn nullmeridiaani tähis. Kas tegemist võiks olla sama kiviga?

Nullmeridiaani all mõistetakse üldjuhul Tsaari-Venemaa kartograafi Ivan Kirilovi töös „Atlas Vserossiiskoi Imperii“ (1731–34) leiduva Venemaa üldkaardi kõige läänepoolsemat meridiaani. Kirillov mainib küll kaardi tiitellehel, et "esimene meridiaan" läbib Saaremaad ja Hiiumaad, kuid Arensburgist pole sõnagi. Geograaf Taavi Pae hinnangul (vt Kuressaare Gümnaasiumi kodulehelt artiklit Saaremaa meridiaan https://www.oesel.ee/kg/?s=108) on meridiaan Venemaa kaardile joonistatud pigem Saaremaa idaossa. Kuna atlase väljaandmine rauges enne, kui Lääne-Eesti saarte täpne kaart trükist ilmus, võiks ehk oletada, et Kirilov siinkandis ei käinud ja nullmeridiaani täpne asukoht jäi tema poolt määramata.

Selle tõdemusega oleks siiski kahju teemale joont alla tõmmata. Mistõttu kasutaksin juhust ja esitaksin kannatlikule lugejale mõned tolmunud teadusfaktid. Nende tõlgendamisel püüan mitte juuksekarva lõhki ajada ja piirduda üldiste oluliste andmetega.

Rootsi astronoom Pehr Wilhelm Wargentin (1717–1780) kirjeldab oma artiklis „Geographische Lage einiger Örter“, ilmus aastal 1769 Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia väljaandes, ühte teaduslikku mõõtmistööd. 1752. aasta kolme päeva jooksul (11. septembril, 2. novembril ja 25. novembril) keskpäeval mõõdeti härra Wargentini poolt Rootsis Uppsalas teatud tulemus. Meile oluliseks teeb sündmuse üks teine härra, kelle nimi on August Nathanael Grischow (1726–1760), samuti astronoom, sündmuse ajal parajasti Peterburi Teaduste Akadeemia liige. A. Grischow nimelt viibis tollases Arensburgis ja teostas täpselt samadel aegadel samu vaatlusi. Kuna härra Wargentin on oma ülestähendustes väga täpne, siis ei jäta ta mainimata, et härra Grischowi asukoha koordinaadid olid 58 kraadi 15 minutit ning 4 kraadi 50 minutit Uppsalast ida poole. Kes nüüd ehk ei jõudnud jälgida, esimese numbripaari puhul on tegemist laiuskraadiga, mille kraadid sobib ka tänasesse kaardisüsteemi. Pikkuskraadi arvutamiseks on alusena võimalik kasutada Uppsala Ülikooli vanima observatooriumi praegust pikkuskraadi, mis on 17 kraadi ja 38 minutit. Liites sellele Wargentini poolt kirja pandud suhtarvu 4 kraadi ja 50 minutit, saame Grischowi asukoha pikkuskraadiks 22 kraadi ja 28 minutit. Sellise pikkusega paraku täpset asukohta ei leia – puuduvad sekundid. Minut kraadides aga on kilomeeter maastikul. Lisaks võib kirjandusest leida viiteid, et pikkuskraadide määramine tollal oli võrdlemisi ebatäpne. Tõenäoline, et teades Grischowi mõõdistatud koordinaati kasvõi sekundi täpsusega, ei aitaks see meil siiski vajalikku asukohta leida. Sest näiteks kuidas võisid Wargentin ja Grischow teada, et nad teostavad oma mõõdistusi sekundipealt täpselt samal kellaajal? Omavaheliste tegevuste koordineerimine oli kahtlemata keeruline. Seetõttu tuleks meil vabaneda pikkuskraadidel näpuga järje ajamisest ja püüda leida muid abistavaid lisaandmeid.  

Fotol 1 väljavõte vanast teadusüllitisest „Fondements des cartes du Cattegat et de la Baltique“, trükitud antud Pariisis 1754. aastal. Raamatukesest leiame muu hulgas ka väga pika ja väga põhjaliku Grischowi mõõdistuste protsessi ja tulemuste kirjelduse. Fotol nähtavad kaks esimest prantsuskeelset lauset kõlavad tõlkes järgmiselt: Arensburg, merelinn, mis asub Öseli (Saaremaa) lõunarannikul. Linna keskel.

Väljendi au milieu täpne tõlkevaste eesti keeles on keskel, keskpunktis. Linna keskel! Millist kohta tollases Kuressaares võis rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane August Grischow silmas pidada? Kõige tõenäolisem vastus on, et mingit selgelt fikseeritud punkti keskväljakul!

Kuid igal punktil on teadupärast kaks koordinaati.

Noil aegadel oli just äsja avastatud, et maakera polegi ideaalne goemeetriline kera. Selleks, et õige kuju üle mõõta ja mõõtmiste kaudu tõde teada saada, korraldati sõna otseses mõttes ülemaailmne täppistöö. Esimese asjana mõõdistasid prantslased 1736–39 Peruus paika ekvaatori. Edasi teostati üle kogu maailma, nii ülal- kui allpool ekvaatorit, veel 13 mõõdistustööd, millega koordineeriti ekvaatorile nn paralleelid. Loetleme ainult tuntumaid asukohti: neljandana Londonis, kuuendana Hea Lootuse neemel, kaheksandana Viinis, üheksandana Pariisis – ja kolmeteistkümnendana Arensburgis, Grischowi poolt. Selgub, et lugupeetud akadeemik viis meie tagasihoidliku kodulinna sõna otseses mõttes maailmakaardile!

Fotol 2 lehekülg raamatust „Edinburgh Encyclopedia, 1832“. Huvitav on märkida, et tabelis on vahetusse läinud Peterburgi ja Arensburgi kohanimed, kusjuures laiuskraadid on õigel kohal. Seda, et linna nimeks on trükitud Arensberg, ei saa ühele Šotimaal välja antud teosele väga pahaks panna.

Muide, tollasel Arensburgil ja Saaremaal oli August Grischowi südames väga eriline koht. Nimelt tutvus ta Saaremaa maanõuniku, Kõljala mõisaomaniku von Osten Sackeni tütre Marie Louisega, kellega ka abiellus. Tema viibimised Saaremaal olid nii pikaajalised, et põhjustasid kaasakadeemik Mihhail Lomonossovi pidevaid kaebusi ja nurinaid. Kahjuks suri Grischow noorelt, vaid 36-aastaselt. Seetõttu on tema nähtav jälg ajaloos Lomonossovi omast mitme suurusjärgu võrra väiksem ja ta saavutustest teame võrdlemisi vähe.

Kuid nüüd võiksime pöörata pilgu nullkivile. Eesti teede ajaloo uurija Tõnu Raidi sõnul hakati Tsaari-Venemaal verstaposte paigaldama 18. sajandi lõpus – 19. sajandi alguses. Teede mõõtmine pidi ju kuskilt algama, seetõttu määrati ka alguspunktid. Kas Grischow võis paigaldada tähise juba varem, näiteks 1752 ning see sama võeti hiljem ka teede nullpunktiks? Täiesti loogiline. Esiteks pidi ta teadlasena hoolitsema selle eest, et (tollases mõistes) täpselt paika mõõdistatud, nn Kuressaare meridiaani asukoht oleks selgelt fikseeritud - kasvõi selleks, et seda saaks kontrollida. Pealegi ei paiknenud äsja (2108 suvel) välja kaevatud nullkivi üldse teedeehituslikus mõttes loogilises kohas, näiteks reakoja esise tänava teljel, mida ehk võiks eeldada maanteede alguspunktilt.

Kas kivi ise ei võiks anda mingi täiendava vihje? Esiteks köidab tähelepanu selle pealispinna tsentris olev auk. Kauaaegne Saarte Teedevalitsuse töötaja Aino Liigsoo mäletab, et seal asus ringjas metallplaat, mille pind oli sile. Plaadi praegune asukoht on teadmata. Samuti pole teada, kas selle pinnale võis ajalooliselt olla midagi graveeritud. Võimalik, et plaat hävis asfaldi eemaldamise käigus. Nimelt kraabiti asfalt kopaga munakivide pinnalt lahti ning selle töö käigus polnud võimalik taolist pisiasja märgata.

Fotol 3 nullkivi. Näha on, et kivi pealispinnale on algselt olnud raiutud kolmnurga kujutis nii, et seda ümbritsev pind on madalamal. Kolmnurga ja augu omavaheline asetus viitab sellele, et tipul võis algselt olla mingi tähendusrikas suund.

Garel Püüa saatis mulle abivalmilt foto, mille ta tegi vahetult enne kivi eemaldamist ehk siis kivi oli algses asendis. Sealt on n-ö relvastatud silmaga näha, et kolmnurga tipp on suunatud edelasse. Kahjuks ei ole see mitte üheski mõttes tähendusrikas.

 Loogiline on arvata, et kivi on veidi tõstetud, pööratud ja võib-olla ka nihutatud mõne rutiinse tänavaremondi käigus 19.–20. sajandil. Munakivikate nagu iga teinegi vajab vahel uuendamist. Pole kahjuks täpselt teada, millal keskväljaku turuplatsi sillutis laoti meile teadaoleva mustriga. Tõenäoline on, et seda tehti 19. sajandi esimesel poolel või keskel, sest Friedrich Sigismund Sterni joonistatud linnavaadetel (umbes 1850–60) on raekojaesine plats vist juba munakivikattega.

Lõpuks võiks korraks analüüsida ka seda võimalust, et Grischowi algseks ülesandeks Saaremaal oli Kirilovi tööd lõpule viia ja selgitada välja Tsaari-Venemaa nullmeridiaani tegelik asukoht. Teada on, et August Grischow koostas Saaremaa üldkaardi. Segastel asjaoludel (väidetavalt olnud väga palju kohanimesid valesti kirjutatud) seda aga ametlikult vastu ei võetud. Igatahes tehti pärast Grischowi surma kaardi lõpetamine ülesandeks briti päritolu vene kartograafile Ivan (John) Truscottile (1721–86). Töö ilmus lõpuks aastal 1770 Peterburis nimega „Nova Descriptio Insulae Oseliae ad Observationes Astronomicas et Mensuras Geometricas a Grischovio Anno 1753 institutas exacta“. Võib-olla püüd määrata Kirilovi nullmeridiaani oligi algne põhjus, miks August Grischow üldse esimest korda Saaremaale sattus, siin endale armastuse leidis ja hiljem siit kuidagi lahkuda ei tahtnud?

Kokkuvõttes on eespool ehk antud piisavalt viiteid selleks, et Kuressaare kesklinnas toimuvate tööde käigus võiks nullkivi asukohas tähistada lisaks teede alguspunktile ka Arensburgi meridiaani  ja Arensburgi XIII paralleeli ning ikkagi ka Kirilovi Tsaari-Venemaa nullmeridiaani.

Kui vanad on Kuressaare reakoja ees kasvavad puud?

Artikkel ilmus ajalehes Meie Maa 2018 suvel

Vt ka https://teemeiseajalugu.blogspot.com/2019/08/mitu-erinevat-torni-on-olnud-kuressaare.html

Ja

https://teemeiseajalugu.blogspot.com/2019/07/kuressaare-reakoja-fassaadi-moistatus.html

Oleme harjunud sellega, et meie linnas on palju põlispuid. Kuid meile ei meeldi see kui keegi kavatseb neist mõne maha võtta. Heaks näiteks on lossivallid. Veel 20 aastat tagasi uppus loss rohelusse. Mäluvärskenduseks võiks vaadata 1998. aasta aerofotosid. Kuid selge oli, et puujuured kahjustasid muldkindlustusi ja seetõttu oli valik lihtne. Ometi tekitas puude lossivallidelt eemaldamise idee laialdast vastupanu. Nüüdseks on kired ammu raugenud ja lagedad lossivaated silmale armsad vaadata.

Hetkel on tulipunktis linna keskväljaku rekonstrueerimine ja selle kaudu ehk ka raekoja esised puud. Oleme harjunud sellega, et raekoja hoone põlispuude tagant õieti välja ei paistagi. Kas teate mälu järgi öelda, mitu akent on raekoja keskväljaku poolse fassaadi teisel korrusel? Ei tea? Pole vist fassaadi puude tagant ammu näinud.

Täna püüame vaadata ajaloos tagasi. Vanade piltide ja fotode abil saab luua ajarea, mille kaudu võiks selguda tõsiasi, et praegused raekoja ees kasvavad puud pole selles kohas olnud mitte igavesti, vaid on järjekorras teised ja et ehk on praeguse põlvkonna käes järg saata vanad, vintsutatud puud pensionile ning istutada nende asemele uued.

Friedrich Sigismund Sterni (1812-1889) joonistus 1840. aastatest, kusjuures enne seda kui 1847 a ehitati raekojale torn. Raekoja ees kasvab viis puud. Küllap on põhjuseks see, et raekoja fassaadipoolse külje teisel korrusel oli tollal viis akent, keskmine neist nn petik. Tänapäeval näeme samas kohas nelja puud, mille asetus ei põhine otseselt fassaadielementide geomeetrilisel paigutusel. Ladvad ulatuvad joonistusel umbes katuseräästani. Teatavasti põles raekoda Põhjasõja ajal ning taastati alles 18. sajandi lõpuks. Tõenäoliselt on puud istutatud taastamisjärgsel perioodil. 

Fr. S. Sterni joonistus, oletamisi dateeritud 1860. aastatesse, kusjuures muidugi tuleb arvestada sellega,  et raekoja tornile paigutati kell 1865. aastal. Puud, mida on endiselt viis, ulatuvad umbes katuseharjani.

1893. Peetakse Kuressaare Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi 25. aastapäeva. Puude kõrgus ja hulk pole loetav, kuid on näha mitmeid murdunud harusid.

1913. Alles on vaid kaks puud (sama olukord on 1909. aasta fotol). Teadaolevalt viimane ülesvõte vanadest puudest. Autor Otto Eduard Buhgan (1859-1942)

1917. Saksa keisri Wilhelm II noorim poeg Joachim (1890-1920) Saksa vägede paraadrivistust tervitamas. Sõjameeste taga umbes nelja meetri kõrgused noored puud. Autor O. Buhgan

1955. Puude ladvad on uuesti sirgunud räästani, nagu 110 aastat varasemal kujutisel. Seega võib välja rehkendada, et lähema kümne aasta jooksul murdub vähemalt kaks puud. Võib-olla tuleks praeguse keskväljaku rekonstrueerimistööde käigus välja vahetada ka puud? Foto autor Timoteus Linna (1912-2011)

Mitu erinevat torni on olnud Kuressaare raekojal?

Kuressaare ajalooga kursis olevad lugejad ilmselt teavad, et linna raekoda ehtis aastatel 1847-1931 torn. Loodetavasti avab käesolev käsitlus selles teemas mõned uued aspektid.

XX sajandi 80-te aastate lõpp oli aeg, mil rahvusliku taassünni õhinas märgati ka Kuressaare raekoja puuduvat torni. Kuigi sellel polnud ehk eestlusega otsest kokkupuudet, tundus paljudele, et koos Vabadussõja mälestussambaga vääriks taastamist ka raekoja katuse kroon. Mäletan tollest ajast enda kui noore entusiasti vestlust tollase Saaremaa peaarhitekti, legendaarse Lilian Hansariga. Selgus, et raekoja torn tema ajaloolisel kujul ei oma taastamisväärtust, kuna selle proportsioonid on arhitektuurses mõttes ebasobivad. Juuresolevat fotot vaadates jääb üle selle hinnanguga nõustuda.

Foto pärineb aastatest 1929-31, üles võetud Uus tn 20 (nn Aaviku maja) tornist (Saaremaa Muuseumi fotoarhiivist) ehk et raekoda on vaadeldav nö tagantpoolt.

Taastamismõtteid mõlgutati juba enne Teist Maailmasõda. 1937. aasta 5. veebruari Meie Maa kirjeldab linnavolikogus toimunud arutelu. Volinikud olid üldiselt sellel meelel, et raekoda vajab torni. Ühel meelel oldi ka selles, et rahastamine peaks toimuma ühiskondlikel alustel ehk siis annetuste kogumise abil. Muide, 13.05.1939 teatab Postimees, et Kuressaare linnanõunik aastatel 1919-1921 Eduard Heinrich Eisenschmidt (1864-1938) pärandas fondile 25 protsenti oma varast ehk 5780,53 krooni.

Volinike arvamused lahknesid selles, kas taastada torn esialgsel kujul või rajada uus moodsas arhitektuurses võtmes. Lõpuks tuldi mõneti kummalisele järeldusele, et kuna vabariigi 20. sünnipäev on juba liiga lähedal ja pidupäevaks valmis ei jõuta, siis peaks teema uuesti üles võtma 25. aastapäeva eel. Volinikud muidugi ei osanud ette näha seda, et viis aastat hiljem käib sõda.

Huvitav, kas volinikele oleks andnud inspiratsiooni Friedrich Sigismund Sterni (1812-1889) 1850-sse aastatesse dateeritav joonistus? Sellelt näeme, et kuigi pildil oleva torni kuju sarnaneb fotolt nähtuvaga, on see ometi teistsuguste proportsioonidega, eeskätt madalam.

Sellele seletuse leidmiseks peame veidi süvenema raekoja ajaloosse. Raekoja torni lasi 1847. aastal ehitada Georg Adolph Brockhausen (1827-1867) oma isa, Kuressaare bürgermeistri Johann Berend Brockhauseni (1787-1836) mälestuseks.

1865. aastal seadis kellassepp Julius Voeltzke raekoja tornile kellad, vastavalt lepingule tunni- ja minuti osutitega, ilma löögita, numbrilaua läbimõõt 20 tolli, hea messingist mehhanismiga.

Tõenäoliselt ehitati torn kellade paigutamiseks kõrgemaks ning sellega rikuti ära esialgsed proportsioonid.

1931. aastal raekoja torn likvideeriti mädanenud puitkonstruktsioonide tõttu.

Kuid see pole ometigi veel kõik. Postituses Kuressaare raekoja fassaadi mõistatus https://teemeiseajalugu.blogspot.com/2019/07/kuressaare-reakoja-fassaadi-moistatus.html  püstitasime hüpoteesi, et ajalooline raekoda pidi sarnanema Kuressaare krahvi Magnus Gabriel De la Gardie (1622-1686) omakäelisele skitsile. Seega oleks täiesti õiglane soovida, et taastatav torn oleks ajastutruu ehk siis barokkstiilis.  

Võrdluseks: tänapäevasele taastamislahendusele andsid täiesti uue sisu arhitektuuribüroo Kosmos arhitektid Mihkel Tüür, Ott Kadarik ja Villem Tomiste 2002. aastal pärast Tallinna Püha Vaimu kiriku tornipõlengut. Nende ideeks oli rajada uus tornikiiver kujumuutvast plastikmembraanist.