Viikingiaja orjakaubandusest meie kandis

Karl Marx defineeris ekspluateerimise tootmisvahendite omanike poolt võõra tööjõu oma huvides ära kasutamisena. See on tegelikult lapsemäng võrreldes aegadega, mil ekspluateeritavaks tööjõuks olid orjad. Wkipedia pakub järgmise definitsiooni: Orjus on olukord, mil inimene on muudetud teise isiku, riigi või organisatsiooni omandiks. Juriidiliselt peetakse orja vallasasjaks ning ta ei ole õigussubjekt. Omanikule kuuluvad nii ori, tema tööjõud kui ka töö saadused. Kuivõrd ori on omand, siis teda võib osta, müüa ja vahetada. Mõnikord võib ostu-müügitehing aset leida privaatselt, kuid mõnikord orjaturul.

Viikingiaegse Skandinaavias keeltes nimetati orja trääliks. Seda terminit on püütud sobitada ka eesti keelde, kuigi sõna ori on ju ometi olemas, ka kohanimedes. Lennart Meri ja Enn Tarvel on esile tõstnud, et sõna ori kohanime osana tähendab suurt (lähtesõna orikas). Antud kirjatöö eesmärgiks pole korüfeedega vaielda. Ometi ei saa mööda vaadata sellest, et vadja, soome, vepsa ja komi keeles omab ori- või orja-tüvega sõna sama tähendust, mis eesti keeles praegu; karjala, ersa, mokša, udmurdi ja komi keeles tähendab aga teenijat.

Andres Tvauri viitab, et ori maksis 200 grammi, kaunis naisori koguni 600 grammi hõbedat. Seega oli orja ostmine turult võimalik vaid jõukale inimesele.

Teame, et muinasajal kuulusid Eesti alad Skandinaaviaga samasse komberuumi. Järelikult pidi ka siinkandis toimima ajastule kohane orjakaubandus. Kus? Loogiline oleks otsida kohti, millele on tagatud ligipääs. Maanteid hakati meie kandis rajama alles 17. sajandil, enne seda sidus paikkondi meretee. Niisiis võis edukas rahvusvaheline orjaturg paikneda mere ääres. Sellisel asukohavalikul oli ka teine praktiline põhjus: kuna võis eeldada, et ori püüab oma saatust muuta ja põgeneda, siis oli orjaturuks mõistlik valida eraldatud paik, näiteks mõni väiksem saar. 

Küllap võis kaubanduskohtade juures oluline näitaja olla ka see, et nad paiknesid suhteliselt neutraalsel territooriumil, näiteks muinaskihekondade (või mingi muu varasema territoriaalse moodustise) piirialadel.

Otsides taolisi võimalikke orjaturu asukohti, peame silmas pidama, et Lääne-Eesti saarestiku rannajoon on aegade jooksul palju muutunud, kohati tundmatuseni, põhjuseks maakerge. Miks maa kerkib? Jääajal vajutas tollase maapinna allapoole jääkihi raskus. Kui jää sulas, siis pinge all olnud maapind hakkas tagasi ülespoole kerkima. Geoloogid on püüdnud seda mõõta ja hinnata, tulemused on võrdlemisi erinevad. Lihtsamaks ei tee vastuse leidmist see, et kerkimisprotsess tasapisi aeglustub. Kusjuures geoloogid vaatlevad ükspäinis maakoore kerke kiirust, aga ei hinda näiteks huumusekihi tekkimise protsessi ega ka rannajoone muutumisest seoses tormituulte poolt kuhjatud liivaga.

Väga laias laastus on geoloogiateadus ühel meelel selles, et kõige kiiremini, 3 mm aastas, kerkib maapind Hiiu- ja Läänemaal ning 2-2,5 mm aastas Saaremaal. Selle teadmisega relvastatult saab ajaloohuviline teha enda elu lihtsaks ning vaadata maa-ameti kaartidelt näiteks Saaremaa muinasaegset rannajoont tänaselt samakõrgusjoonelt 2,5 meetrit. Allpool mainitud kõrgust ei leia me kaardilt mitte ühtegi ajaloolist küla.

Tuleme nüüd tagasi sõna ori juurde. Milliseid Ori- ja Orjanimelisi kohti Saaremaa ja Hiiumaa kaardilt leiame?

Saaremaa Orissaare. Esmamainimine 1453 Andres van Orgenzar, mille kirjapildi kaudu võiks rekonstrueerida häälduseks pigem Orjasaar kui Orisaar. Kagu suunas, muinasajal siis teisel pool väikest lahte, asub Orinõmme. EKI kohanimeraamat http://www.eki.ee/dict/knr/index.cgi?Q=Orin%C3%B5mme pakub, et esmamainimine 1645 Organem peaks häälduma pigem Orjanõmm kui Orinõmme.

Tänapäeval ehk ei märka seda, et praeguse asula aladel laius muinasajal meri. Võimalik orjasaar asus nn vana Kuivastu maantee ja mere vahel, tänase Illiku laiu vastas. Sellel alal ulatub praegu vaid mõni üksik tipp üle 5.0 meetri; tänane Orisaare asus muinasajal keset merd.

Küll aga ei seostu Orissaare asukoht meile teada olevate muinas- või keskaegsete piiridega.

Pilt 1. 1704. a ümberjoonistus 1650. a kaardist. Ranna ääres asub Orisar. Illiku laiuga ilmselt tegemist ei ole. Selle pind ulatus tollal küll ehk pool meetrikest üle merepinna, aga saar polnud ta mitte.

Hiiumaa Orjaku. Kui Kassari polnud veel Hiiumaa osa, siis paiknes tema ja peasaare vahel pisike Orjaku saar, millel Orjaku mägi, tipu kõrgusega 5,4 m. Kohanimi on esmamainitud 1254, mil Hiiumaa jaotamise lepingus Orjack läks Saare-Lääne piiskopi valdusse, samas tolleaegne Kassari jäi aga ordule. Kui võtta aluseks võimalus, et piiskop ja ordu lähtusid varasemast maakasutusest, siis paiknes Orjaku piirialal.

Pilt 2 Väljavõte maa-ameti reljeefkaardilt. Tegemist on tänase Kassariga. Plaani loodenurgast paistab servake Hiiumaad. Sinisega on tähistatud 2,5 m samakõrgusjoon, rohelisega 5,0 m. Orjaku „saarel“ asuv ülemine rohelise joonega ümbritsetud ala kannab tänapäeva kaardil nime Orjaku mägi.

Vilsandi Orjasaare. Igaüks teab Vilsandit – see on Eesti kõige läänepoolsem asustatud saar. Vähesed teavad, et veel rootsi ajal poolitas saarekest väin. Ja tõenäoliselt teavad veel vähesemad, et idapoolse saare, Väike-Vilsandi varasem nimi oli Orjassaar. Toponüüm on tänaseni säilinud ja tähistab nüüd ühte poolsaart. Samakõrgusjoont 2,5 m  vaadeldes oli muinasajal tegemist eraldiseisva saarekesega. Vilsandi Orjasaar asub võimalikust Kihelkonna muinassadamast linnulennult 9 km kaugusel. Teame, et Kihelkonnat läbis piiskopi ja ordu vaheliste maade piir. Kas see võis olla muinasaegse maakasutuse järelm? Võib-olla saaks püstitada hüpoteesi, et Kihelkonna muinaskihelkond oli just 13. sajandi alguses liitunud või liitumas ja seetõttu jäigi kohanimeks väheütlev Kihelkonna ning muinasaegne piir jäi kehtima piiskopi ja ordu maade vahelise piirina?

Pilt 3. Idapoolne Vilsandi ehk varasem Väike-Vilsandi ja vist veelgi varasem Orjasaar. Sinisega on tähistatud 2,5 m samakõrgusjoon, rohelisega 5,0 m. Põhjapoolseim rohelisega tähistatud maakühm, mis kaardil kannab nime Pihlamägi, on 1796. a mõisakaardil Oriassaare Meggi.

Pilt 4. 1796 mõisakaardi väljavõte

Pilt 5. Uurides vanu Kuressaare lähiümbruse kaarte, leidus 1790 a väikekohanimi Orika metz. Varasemast kirjapildist info puudub. 

Pilt 6. 1790. a linna ümbruse plaan. Orika Metz tähistatud punase ovaaliga. Kuna kaart on ilusti põhja-lõuna suunda orienteeritud, siis võtsin tänapäevaselt kaardilt Orikametsa leidmiseks kaks orientiiri. Musta noolekesega on tähistatud Laiamadal; sinisega Linnulahe lõunapoolne sopp. Punasest ovaalist paremal, sinise noole alla kirje Tamme metz.

Võrdleme seda maa-ameti reljeefkaardiga pildil 7. Paigutasin punase ovaali kohta, kuhu sai tsaariaegsele kaardile joonistatud samasugune kujund. Sinine joon on 2,5 m samakõrgusjoon; enamus maalapist asub 3,0-3,5 m üle merepinna, kohati on kõrgused ka üle 4,0 m.

Arvestades maakerget, paiknes Orika metz muinasajal saarel, mis asetses Kaarma, Kärla ja Sõrve muinaskihelkondade piiril. Seda, et orikametsa näol pole tegemist Loode tammikuga, viitab vana kaardi kohanimi Tammemets.

Järgmisel väljavõttel on samakõrgusjooned 0,5 m sammuga. Sinise joonega on tähistatud 2,5 m; tumerohelisega 3,0 m; helerohelisega 3,5 m; kollasega 4,0 m; oranziga 4,5 m. Orikamets asus muinassaare kõrgeimas osas.

Kas mõned Ori- ja Orja-nimelised paigad muinasajal ka tegelikult orjakaubanduse sõlmpunktideks olid - see jääb muidugi lahtiseks.