Kaarma kiriku 1407. a teksti mõistatus

Tekst ilmus ajalehes Saarte Hääl 2018 suvel, arusaamatuse tõttu kahjuks pooliku mustandina. Ma pole siiani söandanud seda ajalehte lugeda. Allpool korrektne tekstivariant.  

Foto 1 et.wikipedia

Fotol olev tekst asub Kaarma kiriku torni seinal, peaukse kõrval paremal, umbes kolme ja poole meetri kõrgusel maapinnast. Tegemist on müüritise osaga, (töödeldud välispinnaga kive nimetatakse kvaadriteks), suurusega on 70x50 cm. Teksti sõnastus ja õigekiri on tänapäeva mõistes veidi konarlik, kuid arusaadav; tähekujud selged. Kas tõesti kirjutati see aastal 1407?

Wikipedia artikkel „Kaarma kirik“ mainib tagasihoidlikult: „kirjastiil ja sõnastus viitab hilisemale ajale“. Täpsustus on veidi ümber sõnastatuna pärit raamatust „Saaremaa ajaloo- ja kultuurimälestised“ (1991 Tallinn, autorid Olavi Pesti ja Külli Rikas), kus on kirjas: „Šrift ja sõnastus osutavad siiski sellele, et tekst pärineb märksa hilisemast ajast kui 15. sajand“.

Autoriteetseimas võimalikus allikas, monograafias Kaarma kirik - Eesti kirikud I (2003 Tallinn, autorid Kersti Markus, Tiina-Mall Kreem, Anu Mänd) on lk. 97 kirjas nii: „Seega võib portaali kohal paiknevat kirja pidada autentseks, kuid mida selle sõnumiga on öelda tahetud? V. Raami arvates mõeldi kiriku valmimise all torni ehitamist.“ (Villem Raam, 1910 – 1996, eesti kunstiteadlane, kelle uurimisvaldkonnaks oli Eesti keskaja arhitektuur). Monograafia autorid keskenduvad analüüsil teksti kirjaviisile, kvaadrit ennast nad eraldi ei vaatle.

Esimene teadaolev viide teksti kohta pärineb Anseküla kirikuõpetaja, koduloolase ja kultuuritegelase Martin Körberi (1817-1893) sulest, 1915. aastal postuumselt ilmunud teosest Ösel einst und jetzt III. Samas raamatus annab ta meile ka olulise teadmise saamisloost. Nimelt avastanud selle 1777. aastal kiriku remonttööde käigus tollane Kaarma koguduse õpetaja Immanuel Mickwitz (1748-1802). Enne seda olnud kogu seinapind lubjakihiga kaetud, võib-olla koguni krohvitud - igatahes mittenähtav. Kuid miks teda peideti?  

Foto 2 (detail). Sõna „WALMIS“ on kirjutatud kahele reale, kusjuures L täht pole teksti jaoks ettenähtud pinnale ära mahtunud. Samal fotol on L tähe kohal paremal näha tumedat täppi. Selliseid on teksti ümber vähemalt seitse: kaks kvaadri kõrval vasemal, teineteise kohal, umbes 36 cm vahega; samamoodi kaks paremal; lisaks on vähemalt kolm näha kvaadri alumisest servast allpool. Aukude läbimõõt on ca 8 mm ning nende põhjast paistab metalli.

Tõenäoliselt on tegemist metallankrutega, mis hoidis paigal mingisugust raamistust. Selle võimalik kuju on hästi nähtav fotol 3 (detail, autor Veljo Ranniku 1973, Muinsuskaitseameti arhiivist). Kvaadri ümbrise kujutis on seinal jälgitav. Sarnane dolomiitraamis on säilunud kiriku peaukse telje kohal oleval nišil.

 Fotol 4 (detail) on näha, et osa kvaadrist on kahjustunud ja dolomiidile tavatut värvi. Punakavärvilises ulatuses on kivipind krobelisem. Konsulteerisin geoloog Helle Perensiga, kes tunneb kogu Eesti ja loomulikult ka Saaremaa erinevaid dolomiite nägu- ja nimepidi. Tema arvates on ainult kolm võimalikku põhjust, miks tahvel saab punane olla. Kõigepealt on punased laigud omased mõnele laguunilise tekkega dolomiidile, milliseid leiab näiteks Mündi ja Orgita karjäärides. Kaarma dolomiidis esineb seda harva. Teiseks – kui punane värv on ainult pindmine, võib tegemist olla mõne vetikaga. Kolmandaks omandab dolomiit sellise värvi kuumuse mõjul, näiteks põlengu tulemusena. Helle Perens pidas antud juhul kõige tõenäolisemaks värvikahjustuse põhjuseks viimasena toodut. Lisaks meenutas ta, et Kaarma kiriku võlvide kohal võib näha samasugust värvi põlemiskahjustustega dolomiiti.

Körber kirjutab eelpool viidatud raamatus, tuginedes Kaarma kiriku kroonikale, et (vkj) ööl vastu 25. oktoobrit 1752 kahjustas äärmiselt äge torm torni puitosa, kusjuures välk tabas torni tippu, tuues sealt alla tuulelipu koos katuse puitosadega. Kuna Körber ei maini seda, et kiriku hooneosa katus oleks õnnetuse käigus kannatada saanud, siis võib-olla maandusid kirjeldatud detailid kiriku ukse ette? Taolisel juhul võis mõni seina najale püsti jäänud pruss tahvlit kahjustada.

Foto 5 On oletatud, et peaukse kohal asetses midagi varikatuselaadset, mis toetus neljale seina pinnast väljaulatuvale tugikäpale. Punase noolega tähistatud kohas tugikäpp puudub. Võib-olla murdis selle võimalik tornikiivri kukkumine varikatusele?

 Loomulikult on kirjeldatud stsenaarium kõigest hüpotees. Teisi hüpoteese siia kõrvale esialgu pakkuda ei oskaks. Näiteks pole Kaarma kirikuga seoses teada reformatsiooniga seotud lõhkumisi, samuti pole midagi teada keskaja lõpul toimunud tulekahjudest.

Mis iganes viisil ka dolomiidipind kannatada sai, võiks see olla ainus mõeldav põhjus tema peitmiseks lubja- või krohvikihi alla.

Millist informatsiooni võiks kvaadrilt veel leida? On tegelikult päris huvitav, et keegi pole varem märganud ja ajaloohuvilise avalikkuse tähelepanu juhtinud sellele, et nähtava teksti all on peidus veel teine tekst. Kui vaadata fotol 5 tähelepanelikult number 7-e ümbrust, siis võib seal märgata midagi, mis sarnaneb number 5-le (kuigi ta muidugi ei pruugi seda olla). Samuti on teksti jälgi 7-e kohal ning 4-a ja nulli vahel. 

Veel äratab tähelepanu foto keskel olev poolitusmärgi laadne kriips. Selle all või taga on miski, mis sarnaneb diagonaalse risti kujutisele.

Oletataval punakal põletusjäljel on väga konarlik pind. Käisin teksti oma silmaga kaemas ning nägin, et selle koha kallal oli kiviraidur hädas olnud. Kas püüdis ta koledat värvitooni välja raiuda või olid kivi omadused kuumuse mõjul muutunud, aga tulemusega ta ilmselt rahule ei jäänud. Helle Prensi hinnangul muutub põletada saanud dolomiit hapraks. Kahjustuse ulatus sõltub põlengu suurusest. Antud juhul on tegemist lokaalse pindmise kahjustusega.

Siin-seal leidub veel märke, mis võivad pärit olla esialgselt tekstilt. Loomulikult fotografeerisin tahvlit lähedalt ja palju. Valisin teadlikult kellaaja, mil õhtupäike veerand tunni jooksul teksti valgustab nii, et raide jäljed heidavad varju. Püüdsin kõik nähtava teksti suhtes sobimatud märgid kaardistada. Tulemuseks on midagi, mille abil võiks hea tahtmise korral väita, et kvaadri alumises parempoolses nurgas on võib-olla olnud mingi vapp. 

Küllap on igaüks näiteks betoontreppi või -kõnniteed valades kritseldanud värskele siledale pinnale töö teostamise aastaarvu, eesmärgiga jäädvustada üritust ja ühtlasi ka ennast. Noil hallidel aegadel toimis taolise jäädvustusena ehitajast maaisanda vapp. Võrdluseks Martna kiriku põhjaportaali kohal seina müüritud Saare-Lääne piiskop Johannes III Orgase (1491-1515) vapikivi. Ei leidu seal ühtegi aastaarvu, aga ometi on mälestus ehituse rahastajast põhimõtteliselt igavene.

Seoses Saare-Lääne piiskopi Johannes I Schütte surmaga 1438 aastal tekkis uue piiskopi määramisega omapärane patiseis. Piiskopkonna toomkapiitel valis uueks aukandjaks Ludolf Grove (surn 1458), kuid paavst kinnitas ametisse hoopis Johannes Creuli (surn 1457). Edasiste sündmuste üksikasjad pole siinkohal ehk olulised. Kuid tänaseks teame, et kompromiss leiti 1449. aastal nn Kuressaare rahulepinguga. Selle tulemusena jagati piiskopkond ajutiselt kaheks. Ludolf Growe pidi valitsema Saaremaa ja Hiiumaa alasid ning Johannes Creul Läänemaad, kusjuures kogu piiskopkonna valitsejaks pidi saama see, kes kauem elab. Vastavalt rahulepingule sai Kaarma kirik Grove toomkirikuks, mille toomkapiitli moodustasid Kaarma, Karja, Valjala, Püha ja Jämaja kirikute preestrid.

Nende teadmiste põhjal võiks püstitada hüpoteesi, et Ludolf Growe, kes kolis oma toomkapiitli maakirikusse, püüdis luua suuremat toredust ja sel eesmärgil rajaski Kaarma kirikule torni ning lasi selle seinale raiuda enda vapi. Sel moel võiks torni ehituse dateerida ajavahemikku 1449-1458.

Growede perekonna vapi kujutis on meile teada. Joonisel 1 näeme piiskopi salapitsati jäljendit, roosi (teistel andmetel ristikheina) lehtede vahel metssiga, keel suust väljas, tekstiga * secretum * ludolphi * episcopi + osiliensis + *. Kas number viiele sarnanev vaevunähtav kujund tahvlil võiks olla õielehe servamotiiv?

Tõenäoliselt oli piiskopil veel teine, vaimulik vapp. Selle kujutis võinuks olla tahvli vasemas ääres.

Kuid nüüd oleme vastakuti küsimusega – kes ja millal kirjutas või lasi kirjutada teksti, mida praegu seinal näeme? Miks on seal aastaarv 1407? Ja lõpuks – miks see tekst on selges eesti keeles?

Praeguseks oleme enamvähem kindla selles, et enne aastat 1777 pole teksti kohta teada mitte midagi; et algne tekst on nö üle kirjutatud; et dolomiitpind on saanud tules kannatada.

Kvaadri vigastamise aeg pole teada. Aga võime vabalt leppida sellega, et see toimus hiljemalt 1752. aasta äikesetormi ajal. Tollane kirikuõpetaja lasi tornikiivri korrastada, samuti ilmselt ka üle krohvida ja/või lubjata kahjustatud seinapinna.

Kaarma kiriku õpetaja Immanuel Mickwitz asus ametisse selsamal mälestusväärsel 1777. aastal, mil ta oli kõigest 29 aastane. Loomulikult köitis ta tähelepanu raamitud, kuid millegipärast varjatud pind ukse kõrval. Pärast seina puhastamist selgus aga, et sellel olev kujutis on abisaamatult kahjustatud.

Mickwitz, nagu öeldakse, pani pea tööle. Tõenäoliselt ei soovinud ta tubli luterlasena taastada katoliiklikku sümboolikat. Vabameelse valgustusajastu lapsena soovis ta võib-olla anda oma panust antiikajaloo avastamisse. Kaarma kiriku puhul muidugi polnud võimalik vaadata aastatuhandete taha. Mickwitz pidi kasutama seda infot, mis oli võimalik – käsikirjalisi andmeid kiriku ajaloo kohta. Tõenäoliselt kõige tuntum Kaarma kirikuga seotud ürik pärineb aastast 1407, mil tollane piiskop Winrich von Kniprode andis välja privileegi. Sellega reserveeriti Kaarma kirikuhärradele kalapüügi ainuõigus maalinna ja kirikuaia vahelises jões. Mickwitz tegi siit loogilise järelduse – kui privileeg anti välja just sel aastal, siis järelikult tekkis põhjus selleks just siis. Niisiis valmis kirik aastal 1407! Teksti sisu oli sellega olemas.

Kuid eesti keel? Immanuel Mickwitz sündis Tallinnas, toomkoguduse õpetaja peres viimase, kümnenda lapsena. Võib arvata, et tema eesti keel oli võrdlemisi hea. Sellest, et teksti autor on nö mandrimees, annab aimu seinal olev sõna SA-NUD. Saarlane poleks selle peale tulnud, et sinna vahele U- täht sobida võiks.

Ilmselt oli Immanuel Mickwitz väga elava fantaasiaga. Kaarma kiriku käsikirjade hulgas leidub tema kirjutis sellest, kuidas Mickwitzi juurde tulid kaks munka, sooviga külastada ühte kirikus asuvat salaruumi. Mickwitz võetud kaasa, kuid tema silmad seotud kinni. Käidud üsna pikalt, treppidest alla ja üles kuni lõpuks võetud silmaside maha ruumis, kus Mickwitz varem polnud viibinud. Suure hulga pärgamentide hulgast otsinud mungad üles kaks või kolm. Seejärel seotud Mickwitzi silmad uuesti kinni ja mindud tagasiteed. Mungad läinud minema ja kuigi Mickwitz hiljem püüdnud mitmeid kordi salaruumi üles leida, polevat see õnnestunud. Tore lugu, et mitte öelda müstifikatsioon. Selle autor võis vabalt korraldada sarnase müstifikatsiooni ka seinale eestikeelse kirja lisamisega.

Oli sellega, kuidas oli. Aga kui uus tekst oli kivisse raiutud, siis märkas Mickwitz, et tekst oli grammatiliselt ebatäpne. Tema mure paneb meid ehk muigama, sest vaevalt keegi peale tema ja ehk ka köstri seda lugeda mõistis. Kuid viga on viga ja lahendus tuli leida. Eemaldati ümbris, mis ilmselt oli nagunii tulekahjus veidi kannatada saanud ja lisati vabanenud pinnale puuduv täht. Lisaks kaeti tekst ja selle ümbrus hoolikalt õhukese lubjavärvi kihiga, nii et midagi polnudki eriti näha -  kui just väga ei uuritud. Selles võib igaüks veenduda esimese teadaoleva tahvlist tehtud foto abil aastast 1894 (ERM fotokogu 172:18/a). Eraldiasetsev L ei mõju väga silmatorkavana.

Kirjaviisi kohta küsisin nõu ajaloolaselt Tiina Kalalt, kes on Eesti ehk parim selle ala asjatundja. Tema hinnangul on tekstis kasutatud kapitaalkirja, mis koosneb ainult suurtähtedest. Seda hakati meie aladel kasutama oluliselt hiljem kui aastaarv 1407 seda arvata lubaks. Pigem oleks 15. sajandil kasutatud gooti kirja.

Kapitaalkirjas kasutati alguses Vana-Rooma eeskujul U asemel V tähte. Kuna tahvli tekstis seda asendust kasutatud pole, siis see tegelikult viitabki suhteliselt hilisele kirjutamisajale. Seetõttu võiks dateeringuks sobida 18. sajandi teine pool. Võrdluseks, Kuressaare raekoja fassaadilt leiame 1670. aasta teksti, kus U asemel on läbivalt kasutatud V-tähte; aastaarv on esitatud rooma numbritega..

Võrdluseks tekst 15. sajandi algusest - Kuressaare esmamainimise ürik: 

Aastaarv 27 (mõeldud on muidugi 1427) on kirjutatud rooma numbritega xxvij ning kogu tekst on läbivalt minuskelkirjas ehk väiketähtedega.

Niisiis - tõenäoliselt poleks 15. sajandil tekstis araabia numbreid kasutatud, aga kui oleks, siis olnuks nende kuju äratuntavalt teistsugune.

Võrdluseks tõenäoliselt vanim araabia numbritega raidtekst Inglismaalt Dorsetist, Piddletrenthide kirikust. Kas soovib keegi välja lugeda, mis aastaarvuga on tegemist? Nii üllatav kui see ka pole, on parima tollase arusaama kohaselt kirjas 1487.  

Kaarma kiriku puhul olnuks 15. sajandil siiski tõenäolisem Rooma numbrite kasutamine kirjapildis MCDVII.

Miks valis Mickwitz seinatekstile kuupäevaks just peetripäeva? Siin võib põhjus olla tegelikult lihtne –tegemist oli kiriku nimipühaku(te)ga.  

Tekstis mainitud peetripäev on katoliikliku kiriku kalendris 29. juunil, vana kalendri järgi 12. juulil, pikema nimega peeterpaulipäev. Läänekirikus on traditsioon, mille kohaselt äsja loodud diötseesi piiskop saab paavstilt oma ametirüü osa - palliumi - just sel päeval. Tehniliselt võttes oli Saaremaa ja Hiiumaa piiskopi ametitool äsja loodud, uus. Sellisel juhul võib olla, et Kaarma kirik pühitseti piiskop Growe poolt Peetrusele ja Paulusele esimesel võimalusel pärast heakskiidu saamist Pühalt Toolilt. Teada on, et paavst andis oma õnnistuse Kuressaare rahulepingule 1. detsembril 1449. Seega võiks ehk oletada, et piiskop Growe sai palliumi ja selle kaudu võimutäiuse 12. juulil 1450. Torni ehitamine võis toimuda siis, aga muidugi võis jääda hilisemasse aega.

Kokkuvõttes võib enam-vähem kindlalt väita, et Kaarma kiriku tornil olev tekst on sekundaarne ehk et ta "katab" mingit muud, vanemat kujutist; tekst pärineb 18. sajandi teisest poolest ning selle tõenäoline autor (mitte ilmtingimata küll teostaja-kiviraidur) oli Immanuel Mickwitz. 

Kõik muud eelnevalt pakutud hüpoteesid ootavad alles tõestamist või ümber lükkamist.