Kuressaare raekoja fassaadi mõistatus

Valisin esimeseks postituseks teema, mis millega seotud mõistatus on mind paelunud juba üle kümne aasta.

Võib-olla polegi paljud märganud, et Kuressaare raekoja fassaad pole sümmeetriline. Eriti ilmekalt on see näha teadaolevalt esimeselt mõõdistuselt, mille koostas Johann Christoph Brotze (1742-1822) 1797. aastal. Välisuks ei paikne hoone pikiteljel, mitte sinnapoolegi, samuti erineb vasema ja parema tiiva akende vahemaa.

Kas see kõik on taotluslik või tingitud millestki muust? Püüame leida vastuse.

Alumisel joonisel ilmneb samuti anomaaliaid. Tegemist on fotoga, mis tehtud aastast 1971 pärineva mõõdistusjoonise kalkalt, seetõttu on kahjuks nähtavad voltimisjäljed. Lõike teostaja vaatab raekoja seest keskväljaku poole, ehk et hoone on nö peegelpildis; taamal peauks. Vasemal osaline kelder; vaataja poolt vasempoolse tiiva esimese korruse põrand on kõrgemal kui parempoolsel tiival. Seetõttu ei klapi parempoolse tiiva akende kõrgused ruumi muude proportsioonidega. Kuigi parempoolses tiivas paiknesid vähemolulised ruumid, on seal ometi vahelagi kõrgemal.

Kõige vanema teadaoleva ruumipaigutuse leiame jällegi Brotze jooniselt. Parempoolse tiiva ruumid on selge geomeetriaga ja ajastutruu asetusega. Vasema tiiva ruumide puhul on ehitusmeister suhtunud plaanilahenduse geomeetriasse üsna külmalt, lähtudes ilmselt praktilistest vajadustest. Muide, vasemas ülanurgas olevas, väga laia uksega varustatud ruumis asus tuletõrjujate prits. 
Eelpool kirjeldatut silmas pidades tasub uuesti imestada, miks on vasema tiiva ruumide laed kõrgemad ja pidulikumad. 

Raekoja välisukse kohal on uhke ehisvorm, wikipedia kirjelduse kohaselt suurtest dolomiitplokkidest karniis, mille kohal omakorda dolomiidist voluutide vahel ornamenditud must kuldtähtedega kartušš) on ilmselgelt poolik. Pisikesed tugipostid on ilmselt kunagi toetanud midagi, millest jälgi restauraatorid aastatel 1971-1974 fassaadilt ei leidnud. Eelpool esitatud vanimal fassaadijoonisel on ehisvormi kohal väike katus, võib-olla asetses seal kell. Loodetavasti leiame pärast ebasümmeetrilise fassaadi saladuse lahendamist mingisuguse vastuse ka sellele, miks on ehisvorm poolik.

Teadaolevalt alustati reakojahoone ehitamist 1653 ja see valmis 1670. Arhitektuuriajalooliselt on tegemist barokiajastuga, mil üldiselt püüti esindushoonete puhul jälgida ideaalset sümmeetriat. Näiteks 1671. a ehitatud Narva raekoja fassaadile ei ole selles osas midagi ette heita (joonistus aastast 1852, kunstnik Nicolai Schmor)

Sobiva näite võib leida ka Kuressaarest. Keskväljakul raekoja vastas asub vaekoda, mida ehitati raekojaga samal ajal. Foto pärineb aastast 1965, autor Veljo Ranniku (1934-2012). Vaekoja fassaad on selgelt sümeetriline, ühtlasi võib imetleda raid-dekoori. Ja jälle - raekoja kui esindushoone kujundus on funktsionaalse otstarbega vaekojaga võrreldes äärmiselt lakooniline.

Sümmeetriline fassaad pidi jätkuma sümmeetriaga ka plaanilahenduses. Võtame jälle eeskujuks Narva raekoja, allpoololeval joonisel on selle esimene korrus. Mäletatavasti pommitasid punakotkad Narvat 6.-7. märtsil 1944 ja uhke barokkhoone hävis. Õnneks mõõdistati pärast sõda varemed põhjalikult üle. Ruumide kunagisest paigutusest saab hea ettekujutuse. Fuajee tagaseinas olev uhke peatrepp asetses nii, et peaukse vastas oli keskel lai trepimarss, mis poole tõusu peal, kus ilmselt oli vahepodest, hargnes kaheks tagasikäänduvaks trepiharuks. Tõsi, trepi selline asetus ei pruugi olla ajalooline. Näiteks Kuressaare raekoja praegune trepp on teadaolevalt vähemalt neljas.

Selgub, et ruumide vahelised uksed olid piki hoonet paigutatud ühele joonele, muutes ruumid läbikäidavaks ja moodustades ajalooliselt usutava nn anfilaadsüsteemi. Taoline ruumipaigutus oli funktsionaalne ka selles mõttes, et korstnad rajati mõlema tiiva keskele kohta, kus ristuvad seinad olid lähestikku – ka selles suhtes pidi valitsema sümmeetria.

Võrdleme seda Kuressaare raekoja põhikorruse plaaniga, kasutades muinsuskaitse arhiivist leitud skeemjoonist. Et meie esindushoone on Narva omast umbes kolm korda väiksem pole antud juhul oluline. Selgub, et peauksest teljest paremale jääv hooneosa on korrapärane ja sarnaneb ülaloleval joonisel leiduvale. Samas vasema tiiva ruumide asetus moodustab paraja segapudru. Imelikul kombel puudub Kuressaare raekojal täielikult põikitelje suur fuajee.

Loomulikult tekib nüüd õigustatud küsimus, et kas tõesti ehitati Kuressaare raekoda kohe alguses sellisena? Sellele vastuse leidmisega tegeles 20. sajandi 60.-70. aastatel ka Eesti ehitusajaloo ja restaureerimise Grand Old Lady Helmi Üprus (1911-1978). Tema arvamus oli pärast põhjalikku kaalumist, et raekojahoone kavandatigi algselt ebasümmeetrilisena. 

Meie võtame siiski eesmärgiks välja uurida, kas see tõesti nii oli. 

Mida me teame? Meil on Brotze joonistus aastast 1797 ja sellel on kujutatud raekoda enam-vähem nii, nagu oleme harjunud ehk ebasümmeetriliselt. Kuid me teame ka seda, et hoone sai 4. märtsil 1710, mil Põhjasõja (1700-1721) käigus tungis saarele salk Vene vägesid, põlengus tugevasti kannatada – nagu muide enamus Kuressaare linna. Kogu linnas jäänud alles vaid neli maja. Järgmise aasta jooksul pühkis katk minema mure peavarju puudumise üle – ellu jäänud vaid käputäis linnakodanikke ning Kuressaare eesti koguduse hingekirjas olnud 400-st perekonnast jäänud alles 60 peret.

Elu läks tasapisi edasi. Raekoja suurele fuajeele seati hädapärane katus ja järgmise umbes 40 aasta jooksul peeti seal eestikeelse koguduse jumalateenistusi. 18. sajandi keskpaiku tunnistati raekoda varisemisohtlikuks ja suleti.

Raekojahoone taastamine toimus 1787-1788. Sel ajal resideerus Kuressaares Liivimaa asekuberner Balthasar von Campenhausen (1745-1800). Tema algatusel käivitati muuhulgas näiteseltsi tegevus, mille etendusi anti raekoja suures saalis. Pole küll otseselt sattunud lugema ühtegi sellealast käsitlust, aga võib pidada tõenäoliseks, et lagunenud raekojahoone taastati just Campenhauseni eestvedamisel.

Teame, et hoone oli enne taastamist nii varisemisohtlik, et sinna inimesi sisse ei lubatud. Vast on siis mõistlik arvata, et vähemalt osa ohtlikke müüre eemaldati ja laoti uuesti üles. Kas ümberehitusega seoses nihutati peauks keskteljelt kõrvale? 

Kõigepealt kontrollisin igaks juhuks ka seda võimalust, et tulekahju tagajärjel varises pool raekojahoonet kokku ja 18. sajandi lõpul taastati vasem tiib millegipärast väiksemana. Kuid kontrollides gabariite vanimalt teadaolevalt Kuressaare linnaplaanilt aastast 1681 selgus, et hoone suurus pole muutunud.

Heidame veelkord pilgu 17. sajandisse. 1645. a Brömsebro rahuga oli Taani kuningas sunnitud Saaremaa loovutama Rootsi kroonile. Rootsi kuninganna Kristiina (1626-1689, valitses 1632-1654) moodustas saarest krahvkonna, mille krahviks sai Magnus Gabriel De la Gardie (1622-1686). Kuigi krahv Magnuse põli Saaremaal kestis ainult aastani 1654, jõudis ta ometi kõige muu kõrval algatada ka raekoja ja vaekoja ehituse.

Eksisteerib joonis, mille autorsus omistatakse Magnusele. Meie käsutuses oleva foto kvaliteet pole küll kahjuks suurem asi, kuid siiski näeme sealt põhilist.

Joonise ülaosas on teine korrus, keskel peafassaad, all esimene korrus. Helmi Üpruse märkmetes on ruumide jaotuse kohta öeldud järgmist : alumisel korrusel vasakul “social bude” (seltsi tuba, ühiskondlik ruum), ülemisel korrusel Maakohtu tuba suure saaliga ja “cammerey” (kämmerei on kantseleiruum raekojas) kaks väikest ruumi ning “Rat Stube” ( ilmselt rae istungiruum, plaanil on märgitud pikk laud istmetega). 

M.G. De la Gardie ideeskitsi seletuskirja kohaselt olid esimesele korrusele planeeritud ruumid, kus käivad koos rikkad kaupmehed – nn. Gilditoad. Lisaks on teada, et krahv tegi ettepaneku hakata reakojas veini müüma. Asja mõte oli selles, et raele kuulunuks linnas veinimüümise monopol ja sellega teeninuks linnale kena lisaraha. Vaikimisi on võetud eelduseks, et krahv tegi ettepaneku veinikeldri rajamiseks. Kuid tema skitsil ja selle seletuskirjas keldrit ei mainita. Esimest korda on sellest juttu alles 1859. a kinnisvaraloendis.

Esimene korrus on täiuslikult sümmeetriline. Keskväljaku poolses küljes on mõlemal pool peaust kaks akent. Kui võrrelda korruseplaani fassaadi joonisega, siis tundub, et aknad on -väiksema kõrgusega kui ülemise korruse aknad. Huvitav, et eespool näidatud vaatejoonisel on Narva raekoja esimene korrus lahendatud samamoodi, võib-olla madalama maapealse korrusena.

Palju põnevam on fassaad teise korruse tasapinnal. Keskteljel paiknev kõrge kahepoolne välistrepp viib üles, peaaegu teisele korrusele. Samuti selgelt keskteljel asuva ukse kõrval ja kohal on kaunistused ning keskel tundub olevat skulptuur? Mis on selle kohal? Kas kolmnurkne frontoon…rõduga? Katusel on barokktorn kellaga. Katuse üldine kuju jääb ebaselgeks, aga kas on võimalik, et krahv kavandas harja tasapinnalisena, piirdega varustatuna ja seega käidavana? Katuse ja frontoonirõdu kohta ei saa selle joonise alusel midagi täpsemat väita. Kuid muud elemendid sarnanevad üllatavalt palju Narva raekoja omadele. Lihtsalt Kuressaare oli palju-palju väiksem ja seega kavandati ka raekoda vastava suurusega.   

Oletame, et krahvi skits võeti ehitamisel aluseks, vähemalt üldjoontes. Ehitati hiljem ümber, mis ehitati – aga äkki on ikkagi kusagilt loetavad kõige esimese ehituskehandi olulised elemendid? Kas võiks leida üles kunagise maa ja taeva vahel rippuva peaukse?

On küll! Reakoja restaureerimise projekti autor oli Aet Maasik (1941–2013), sisearhitekt ja restauraator, kes töötas 1969–1977 Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses. Tema loodud interjööre oleme kõik nautinud kohvik Veskis. Selleks, et raekojale restaureerimisprojekti teha, uuris ta hoone kehandit väga põhjalikult ja tõenäoliselt leidis üles kõik kunagi seintes olnud avaused ja kinnimüürimised. Sellist tööd, mille käigus eemaldatakse mingisuguses otstarbekas ulatuses kattematerjale, antud juhul krohvi ja uuritakse aluspinda, nimetatakse sondeerimiseks. Meie õnn on, et Aet Maasik oli oma ala ekspert.

Tegemist on tema poolt 1971 a teostatud uuringute põhjal koostatud joonisega, millel on raekoja vaade keskväljaku poolt. Tuttav, aga samas ka võõras. Muide, esimese korruse kõige pritsimaja poolsema akna keskel oli pärast harjatorni lammutamist raekoja kell. Peaukse kohal aga asetses nn petikaken ehk tegelikult ainult nišš. Seal ei saakski akent olla, sest taga on vahesein. Kuid mis on petiaknast paremal olev kaarjas kritseldus? Pakun, et ajaloolise raekoja fassaadi ukse sillus. See paikneb täpselt hoone ristteljel; selle kaar sarnaneb allpool oleva ukse omale; ja ta asetseb just seal, kuhu joonistas selle krahv Magnuse käsi.

Mida veel? Sondeerimine näitab, et kõik parema tiiva aknad on ajalooliselt olnud laiemad, kuid nende aknalauad on olnud kõrgemal. Brotze eespool näidatud joonisel oli akende kuju püstjas, tõenäoliselt kuue ruuduga klaasidega, seega on tegemist 1787-88 aastate ümberehitusega. 

Kuid vasema tiiva akende juurest ei leidnud Aet Maasik mingit ümberehituse jälgi. Seega ongi tegemist eespool kirjeldatud varisemisohtliku seinaga, mis laoti uuesti üles koos uute avadega peaukse ja akende jaoks. Aet Maasik joonistas küll ka vasempoolsete akende juurde joone, mis näitab justkui nende alumise ääre kõrgust. Kuid võib arvata, et ta tegi seda oletamisi. Akende laiuse muutus on seinast kergesti jälgitav, kuid alumise ääre madalamale viimist saaks peakivimüüritises teha ka nö puhtalt, ilma jälgi jätmata. Ta tegi nähtust järelduse: kuna vasema poole akendel puuduvad jäljed, et neid oleks kitsamaks laotud, siis järelikult nad ehitatigi kohe alguses kitsamad. Praegune raekoja fassaad muide ongi nii lahendatud, et parempoolsed aknad on vasempoolsetest poole laiemad. Ühtlasi on see arhitektuurne nipp, mis aitab veidi varjata fassaadi sümmeetria vajakajäämisi – seinapinnad akende vahel on võrdsemad.

Muide, Aet Maasik kavandas just sellesse kinnimüüritud ajaloolise välisukse avasse kella sihverplaadi. Muinsushoidliku inimesena ei tahtnud ta müüritisse uusi auke juurde lõhkuda. Võib-olla tõlgendaski ta kaarsillust ajaloolise kella asukohana? Siiski paikneb praegu raekoja kell täpselt peaukse kohal.

Kui me nüüd asetame peaukse kohal oleva ehisvormi leitud kaarekese kohale, siis nähtub, et see "toetas" raekoja katuse räästast ehk et selle ülaosa oli seotud räästajoone kõrgusega.

Sellele, et varem oli peauks täpselt ristteljel, viitab ka sama sondeerimise käigus leitud tagauks, mis  asetses täpselt peaukse vastas tagaseinas. Ümberehituste käigus ja ta uuele vaheseinale ette. Kusjuures see selgub Brotze korruseplaanilt, millalgi hiljem muudeti hoone tagaosa ruumipaigutust ja põhimõtteliselt oleks võinud ukse uuesti avada. Kuid selleks ajaks oli raekojal juba teise kohta uus tagauks seina raiutud.

Kokkuvõttes võib vist teatud veendumusega öelda, et Magnus De La Gardie skits või selle alusel tehtud projekt oli vähemalt väga üldises plaanis Kuressaare raekoja ehitamisel aluseks. Kuna 1710. a põlengus sai hoone tugevasti kannatada, siis osa temast lammutati. Uuesti ehitamise käigus ei hoolitud arheoloogilisest ideaalidest, vaid läheneti asjale pragmaatiliselt. 

Teadmata jääb kui palju tollasest dekoorist tulekahjus ja sellele järgnenud aeglases lagunemises hävis. Kuid võib-olla asus enne 1710 a tulekahju Kuressaares üks väike, meie jaoks seni tundmatu barokkpärl, Narva raekoja väikevend. Kusjuures olgu veel öeldud see, et meie esindushoone rajamist alustati enne kui sama tehti Narvas. Seega pidi krahvil projekteerimisel aluseks olema mingi tollane üldine levinud ehituspruuk, mis muu hulgas sätestas sümmeetria igas elemendis - sest Narva eeskuju ta kasutada ei saanud. 

Lõpetuseks võiks öelda, et mul on ilus helesinine unistus - ühel ilusal päeval võtab selle teema üles keegi, kes taastab Kuressaarele hertsog Magnuse barokkraekoja kogu selle ilus.

-----------
P.S. Artikli koostamise ajal püüdsin leida joonist ka Tartu raekojast, mis ehitati umbes samal ajal kui narva ja Kuressaare omad. Kahjuks pole säilinud ühtegi teadaolevat kujutist. Kuid tänu Kaur Alttoa vihjele leidsin artikli, kus raekojahoonet on kirjeldatud. Ilmus see aastal 1935 brošüürikeses Tartu II, autoriks linnarhivaar mag. phil. Erik Tender. Soovitan lugeda. Autori ladus sulg, ajaloolase kohta tavatult muhe väljenduslaad ning kuidagi isiklik touch teevad raeprotokollidel põhinevast loost peaaegu et seiklusjutu.
http://www2.kirmus.ee/grafo/index.php?ID=693&page_ID=54132&icons=on&begnum=10&zoom=1

Tsiteerin reakoja välimuse kirjelduse: Raekoda oli kaetud kivikatusega, mille keskel seisis kuuekandiline puust ja plekiga üle löödud torn ning selle otsas kullatud nupuga (ilmselt metallist - M.N.) lipuvarras. Veidi kõrgemal katuseharjast piiras torni puust treitud kuulidega ilustatud galerii /---/ Galerii ise oli marmordatud. Hoone esikülge kaunistas peale 11 pilastri (seinapinnale "kleebitud" sambalaadne eend, mis liigendab fassaadi - M.N.) ning kuninga ja linna vapi pealkiri /---/(truualamlik kuningat kiitev ladinakeelne tekst - M.N.) 
Nagu Kuressaaregi raekoda, hävis Tartu oma Põhjasõja ajal. Osa varemeid lammutati ohtlikkuse tõttu 1761. aastal; lõplikult likvideeriti hoone 1781.
Huvitav, et kahe hoone lugu nii sarnane on. Samuti on märkimisväärne, et Tartu raekoda oleks kirjelduse põhjal justkui Kuressaare krahvi skitsi järgi ehitatud.