Käesolev tekst ilmus 2019. a ajakirjas KesKus https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=keskus20191110.2.25.1&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------
-----------------
Rootsi asub üllatavalt lähedal
Kui keerata Aandu poole ja sõita umbes 2 kilomeetrit, siis oletegi Rootsis.
Pole vist kellegi jaoks uudis, et Eestis leidub võrdlemisi palju rootsipäraseid kohanimesid. Vormsis, Noarootsis ja Ruhnus on neid palju; Saaremaalt teab igaüks Kotlandit (1617 Gottlan Michell); Hiiumaalt pakutaks ilmselt esimestena Reigit (1453 Renke). Sellest, et rootslaste asustust leidus meil juba muiste, annavad tunnistust ka mitmed üle Eesti paikneva Rootsikülad; Saaremaal leiduvad Suure- ja Pisku-Rootsi külad (viimane on küll ametlikuks nimeks saanud kirjakeelse Väike-Rootsi). Kohanimegurmaanid teavad Tallinna lähistelt Rootsi-Kallavere (1522 Rotzekalver) ja Maa-Kallavere (1554 Makaluer) külasid. Kuigi rannarootsi asustus hääbus lõplikult 1944. aastal, on nende poolt hallidel aegadel pandud kohanimed üsnagi hästi säilunud.
Maise asustusajaloo kõrval on ka mereline. Küllap olete märganud, et enamus põhjaranniku saari on tuntud kahe nimega, millest teine alati rootsikeelne. Naissaar-Nargen, Aegna-Ulfsö, Prangli-Wrangö, Keri-Kokskär, Mohni-Eckholm, Pakri-Rägo ja lõpetuseks Osmussaar-Odensholm. Need nimed annavad tunnistust rootsikeelsest rahvast, kes neil elas kuni II Maailmasõjani.
Mööda nina
Kuid on veel üks põnev kohanimede kihistus, mille juured on võib-olla vanapõhja keeles. Viimati mainitu domineeris Skandinaavias 8.-13. sajandini. Üsnagi tõenäoliselt valdasid seda esimese võõrkeelena ka Eesti rannikualade elanikud, sest rahvusvaheline suhtlus oli tollal vilgas. Mõnikord oli vaja ülemere naabritega kaubelda, mõnikord aga tapelda.
Selleks, et mereteid kasutada, pidi tundma kallast. Tollal püüti võimalikult vähe otse üle ulgumere purjetada, seda tehti ainult hädavajalikes kohtades. Enamasti sõideti kalda äärt mööda. Tuntud filmis "Metskapten" määrab Kihnu Jõnn (kodanikunimega Enn Uuetoa, sündis Kihnus 1848 – hukkus laevaõnnetuses 1913) Peterburis admirali vastuvõtul olles kursi Riiast Kopenhaagenini näpuga mööda kallast vedades (Jõnn filmis: „Selle kohta on laul: lähed sinna, on maa vasakul; tuled tagasi - paremal“). Kuid hüva pärituulega lubab Jõnn põrutada Kura poolsaare tipu juurest otse Kopenhaageni peale. Seda et tee kahe punkti vahel tõepoolest sirge on, tõestab püksirihm kaardil.
Kirjanik Juhan Smuuli sule abil demonstreeris Kihnu Jõnn meile muistse meresõidu praktilisi võtteid, mis toimivad ka tänapäeval - muidugi juhul kui tunned kaldaid ja nende läheduses varitsevaid ohtusid.
Alustamegi teekonda sealtsamast, kust Jõnn enda kursi määras – Kolka ninast, mis on Kura poolsaare kõige põhjapoolsem tipp. Kuna seal asub üsna laialt veealuseid kive ja karisid, pidid meremehed muiste ja peavad ka täna sealt päris suure kaarega mööda sõitma. Juba vähemalt 1697. aastast asub seal kaldakaride märkamise abistamiseks kaks tuletorni.
Esimene meie rannikualasid käsitlev merekaart, mida hollandlasest autori järgi kutsutakse Waghenaeri kaardiks, pärineb aastast 1584. Tegemist on navigatsioonikaardiga, mida joonistati katrograafi poolt valitud keskpunkti ümber, mis asus mõistagi laeval; kusjuures keskpunkt nihkus igal uuel kaardilehel uuele kohale, vastavalt mõttelise reisi kulgemisele. Seetõttu ei maksa imestada selle üle, et mitte miski ei paikne seal, kus me seda oleme harjunud tänapäevasel kaardil nägema. Ometi on neil plaanidel täpsust küll ja veel, eriti kui mere poolt vaadata. Niisiis leiamegi Kolka nina ehk seekord Domesnest’i ilusti tähistatult hoopis kaardi ülaosast koos ohtlike karidega ja Saaremaa kaardi alaosast; ülanurgalt aga kakskeelse hoiatuse, millega soovitatakse Kolkast mööduda vähemalt miili kauguselt.
Nina ja näs
Eesti keeles Kolka nina, liivi keeles Kuolka nana, rahvusvahelise nimega Domesnäs. Näs tähendab tänases rootsi keeles nina ja see sobib kohalikes keeltes olevate nimede ritta kenasti. Lätlased kui hilisemad tulijad on algse tähendusseose kaotanud, nemad kutsuvad poolsaare tippu Kolkas rags, mis tähendab hoopis Kolka sarve.
Kui vana võiks olla kohanimi Domesnäs? Õnnekombel on meil võimalik nihutada teadmispiir otse viikingiaja südamesse. Rootsis, Mälari järve suurimal saarel Selaön’il (on jah selline saarenimi, mis ei lõpegi tähega Ö) asub üks ruunikivi, nn Mervallastenen, mis teadlaste hinnangul püstitati 1000. a paiku.
Selaön’ilt, muide, on kiviga visata Strangnäs, mille etümoloogiat rootslased seletavad vilunult, et tegemist on tavalise skandinaaviapärase kohanimega, mis tähendab pikka kitsast poolsaart. Jätame selle seletuse meelde ja paneme muidugi tähele eestikeelne vaste nina sobib samasuguse maastikuelemendi tähistamiseks nagu valatult.
Kivil on üsnagi tähelepanuväärne kujundus. Maona lookleva teksti seob kivi allääres kokku nn Iiri sõlm (väike kringlikujuline element); nende paganlike elementide vahel asetseb kristlik ristisümbol.
Pookstavid
Vist tundub, et fotol olev ruunitekst ei ole hästi loetav? Allpool esitame selle ärakirja. Tõenäoliselt leiab ajaloohuviline lugeja sealt meid huvitava kohanime hõlpsalt.
Kui siiski tunduvad ruunid nagu haldjakeel, siis on õnneks võtta transkriptsioon meile tuttavate tähemärkidega, vanapõhja keeles mõistagi: siriþ· lit· resa· stan · (þin)a (· ) at· suen· sin· (b)unta· h(n)· uft· siklt· til· simkala· turu(m)·knari· um· tumisnis
Kuna lugeja kiusamist on raske lõpetada, siis esitame veel ka tänapäevases rootsi keeles nö tõlke:
Sigrid lät resa denna sten efter Sven sin make. Han ofta seglat till Semgallen med dyrbar knarr om Domesnäs.
Ilmselt tuli nüüd nii mõnigi sõna või õieti kohanimi tuttav ette? Hea küll, teeme siinkohal ka eesti keelse kokkuvõtte. Niisiis: Sigrid püstitas selle kivi pärast oma mehe Sveni surma. Ta (Sven siis) seilas tihti oma kalli knarriga Semgalite juurde ümber Domesnäsi.
Teadagi, kuna riff asub kaldast umbes poole miili kaugusel, pidi sellest mööda pääsemiseks sõitma suure kaarega ümber poolsaare. Seega tähendab viide ruunikivil Kura Ninale, et Sven oli kogenud meresõitja, kellele tee täiesti tuttav. Kuna ta sõitis „oma kalli knarriga“, siis tõenäoliselt oli tema puhul tegemist rohkem kaup- kui sõjamehega, sest vaatamata sõjakana kõlavale nimele oli knarr viikingiaegne kaubalaev. Ta oli lühem, laiem ja matsakam kui viikingite pikkpaat.
Mervalla ruunikivi teksti põhjal võib niisiis oletada, et koht nimega Domesnäs (ruunikivil tumisnis) oli Läänemere vastaskalda rahvale nii tuttav kohanimi, et kõlbas hauatähisele kirja panna. Ja ühtlasi vist ka seda, et oma halva kuulsuse tõttu oli Kolka Nina ühtlasi Sveni meheliku väärtuse parim tõstja.
Ning küllap võiks nüüd veidi kindlamini oletada, et meie mereäärsete kohanimede päritolu võib tõepoolest ulatuda viikingiaegadesse ning meie õnneks on neid siiani kasutusel või siis on nende jäljed leitavad.
Käi enne Nuustakul ära
Teame seda elutarkust küll, aga nagu ikka, tegutseme otse vastupidiselt. Liigume nüüd Kihnu Jõnniga kaasa Kopenhaageni poole, lootes hüvale pärituulele ja ikka otse mööda püksirihma.
Taani pealinna meil seekord asja pole, sest mängult tegutseme me praegu ju viikingiajal, nii umbes aastal 1000. Meie reisisihiks on hoopis muistne õitsev viikingite kaubalinn Haithabu, mis asub maakaardil umbes selles kohas, kus taani ja saksa sugu rahvad on omavahelise piiri nihutamisega aastasadu kibedasti ametis olnud.
Läänemeri jääb kaardilt välja paremale; Haithabu edelanurgas, sügava ja kitsa lahe või õieti vist jõe viimases sopis. Sinnani seilamiseks ilmselt pole purjedest abi, vaid tuleb sõuda. Poolel teel tuleb läbida üks kitsapoolne koht, kus leiduvad natuke nagu tuttavad kohanimed. Võtame järjest: Linaunis/Lindå Næs, Lindauer Noor/ Lindå Nor, Kleines Nis/ Lille Næs. Næs on sõna, kuhu taanlased kirjutavad sisse oma imeliku kriksadulli, kuigi hääldus on tegelikult näs. Niisiis tuttavamas kirjapildis Lindanäs, Lindanor ja Lillenäs.
Me ei hakka neid nimesid siin pikalt-laialt lahti seletama, piisab meeldejätmisest, eriti Linaunis/Lindå Næs.
Otse põhja!
Kuidagimoodi jõudsime Kolka nina juurde tagasi. Sellele lähim koduranna näs-lõpuline kohanimi asub põhja suunas, Lääne-Saaremaa rannikul, eesti keeles kannab ta nime Lõmala, kuid ajalooline nimi on Lemmalsnäs. Linnulennult asub eelpool mainitud Kotlandi ainult 5 km kaugusel.
Allpool esitan väljavõtte Ludwig August Mellini (1754-1835) poolt 1793. a koostatud Saaremaa kaardist. Lemmalsnäse kõrval asub õige mitu eestikeelset nina.
Hiiu ninad
Kuigi Saaremaa läänerannikul edasi põhjas suunas liigeldes leidub ninasid veelgi, ei leia nende kõrvalt rohkem ühtegi näs’i. Seetõttu ei pööra me ka muudele kohati leiduvatele rootsikeelse algetümoloogiaga kohanimedele tähelepanu. Seilame hoopis üle Soela väina ja suundume nüüd juba piki Hiiumaa läänerannikut Tahkuna poolsaare suunas. Mainitud poolsaare kõige teravam tipp kannab mõistagi nime Tahkuna nina. Siia kõrvale on pakkuda 1589 Sybrichtnes, 1595 ja 1630 Sibbenis, 1635 Sibbernes ja 1798 Mellini kaardil Simpernäs.
Eelpool juba viidatud Waghenaerile on Hiiumaa näs samuti tuttav. Tema kasutab Tahkuna kohta kirjapilti Sijburchs ness. Muidugi pakub tema navigatsioonikaart jälle põnevaid väljakutseid. Hapsal on ilmselt kergesti leitav ja Hiiumaa suhtes üsna õiges kohas. Oetgens holm peaks olema Osmussaar. Clene Roge ehk Väike-Pakri ei asu kindlasti mitte poolsaarena Haapsalu kõrval. Võib oletada, et 16. sajandi lõpu laevade jaoks ei eksisteerinud enam veeteed, mis viis Noarootsi kunagise saare ja Mandri-Eesti vahelt läbi. Seetõttu ei osatud rannajoonest eemale jäävaid alasid tegelikkusele vastavalt kajastada.
Vormsi ja Noarootsi ei üllata sellega, et seal leidub üsna mitu näs-lõpulist kohanime.
Lõpp on lähedal
Iga reis saab ükskord otsa, sest jõutakse sihtpunkti. Kui maailmas viivad kõik teed Rooma, siis meie siin Eestis võime omavahel kokku leppida, et kõik merereisid lõpevad Tallinna sadamas. Kus see võis asuda viikingiajal? Raamatus Rafala (Marika Mägi 2015) leidub rannajoone rekonstruktsioon. Kasutan seda siinkohal autori lahkel loal. Muistne sadam võis paikneda Härjapea jõe suudme piirkonnas. Torkab silma, et muistse veepiiri suhtes asus võimalik muinaslinnus merelt tulija jaoks üsna kindlasti poolsaarel.
Kahjuks ei suutnud leida ühtegi taolist plaani muinasaegse Tallinna läänepoolsest osast. Arusaadavalt pole see linnaosa ajaloolises mõttes sama põnev kui praeguse kesklinna tsoon. Kunagise rannajoone asukoha määramine on keeruline. Ühelt poolt tuleks arvestada loodusliku maakerkega, teiselt poolt inimtekkelise kultuurikihi paksusega. Marika Mägi on rannajoone paigutanud 4-5 m samakõrgusjoonele. Kui me võtame selle lähenemise eeskujuks ja ei hakka analüüsima kultuurikihi paksust – nagunii käiks see meile üle jõu – leiame, et Tallinna lääneosas võis veepiir muinasaja ulatuda kuni hipodroomini, mille läheduses on 4,0 m samakõrgusjoon. Kui sellest lähtuda, siis asetses Muinas-Tallinn meresõitja silma jaoks piklikul poolsaarel, kusjuures poolsaare tipp oli ilmselt üsnagi samas kohas, kus on praegu Kopli neem.
Aastast 1630 pärineb üks Eesti üldkaart – esitan sellest väljavõtte - kus tollane Tallinna linn näibki asuvat poolsaarel.
Ohtlik ligipääs
Sõit Tallinna sadamani polnud ohutu ka muinasajal. Praeguse Paljassaare poolsaare kohal oli ilmselt olemas (maapinna kõrgus vähemalt poolses ulatuses enam kui 7 m) kunagine Suur-Karlsö saar, praegune Suur Paljassaare poolsaar. Väike-Karlsö ilmselt piilus sõltuvalt veeseisust üle merepinna või oli ohtlikult peidus. Veel 1250. a kirjutatakse ühest Karlsö saarest. Praegu Paljassaare idaosa moodustava Pikakari nimi räägib iseenda eest.
Kahjuks pole meil muinasaegset kaarti käepärast, seega tuleb jälle pöörduda vanameister Waghenaeri poole. Karlsö saared ja Pikakari moodustavad nii ohtliku koosluse, et juba neil hallidel aegadel on peetud vajalikuks tähistada ohtlik tsoon mingi meremärgiga, mille kartograaf on fikseerinud. Näha on, et maakerke tõttu on sadam nihkunud linnast eemale - suured laevad vajasid kaid, mille kõrval oleks vee sügavus vähemalt 7 jalga.
Kopli poolsaare teravat nina ja Karlsö saari kujutab üsna täpsel viisil kaart aastast 1689
Kas ma ütlesin nina? Kui on öeldud nina, siis peab ütlema ka näs!
Miks Läti Henrik annab Tallinnale nimeks Lyndanise?
Henriku kroonikas kirjeldatakse sündmusi, mis toimuvad 1219. a ja 1223. a kohas nimega Lyndanise.
Võiks oletada, et Taani kuningas Valdemar II (1170-1241) sättis oma maabumise 15. juunil 1219. a kohas, mis omas mingisugust olulist tähendust ehk oli kuidagi tuntud. Sellist vägevat reisi ette võttes pidi sihtkoht olema teada.
Oma reisi alguses märkasime, et viikingiajal oli laialdaselt teada Kolka nina ja tema merelised olud. Võiks vist oletada, et viikingiaja suure meretee – Austrvegr’i – kasutajatel pidi ka Tallinna mereliste aspektide kirjeldamiseks olema mingi oma sõna. Tallinn oli teatavasti koht, kus ületati Soome lahte, sest selge ilmaga paistsid mõlemad kaldad.
Siit võiks ehk leida ka seletuse, miks nimetas Henrik taanlaste võimu all olevat kohta Lyndanise’ks – ta teadis seda rahvusvahelise merelise kohanimena. Näiteks nimetab ta taanlaste poolt Toompeale ehitatud kindlust hoopis Castrum Danorum’ iks, mis pole ju õieti üldse kohanimi, aga ometi võib olla esimeseks iduks sõna Tallinn hilisemal moodustumisel.
Päris esimesena mõtles sellele, et Henriku poolt kirjapandud kohanimi võiks tähendada poolsaart, Kuusalu kirikuõpetaja Eduard Ahrens (1803-1863). Tema tõlkis Lyndanise vanapõhja keele kaudu niimoodi: linda tähendab kesamaa ja näs neeme. Jah, miks mitte - tundub, et eelpool kirjeldatud Kopli poolsaar ilmselt oli tõesti aegade algusest kuni 19. sajandi lõpuni kesamaa.
Ühtlasi haakub Ahrensi seletusega väidetavalt soome keeles on XVII ja XVIII saj olnud kasutusel Kesoniemi, mis oleks seega otsene tõlkevaste. Vene keelest on tuntuma nime Леденец kõrval kasutatud ka nimekuju Лиденес, mis on selge näs-lõpuga.
Ahrensi pakutud etümoloogia on tänaseks päevaks natuke tagaplaanile jäänud. Käesoleva artikli autori arvates täiesti teenimatult ja oleks aeg sellelt tolm maha pühkida.
Kokkuvõttes võib nende ridade autori arvates öelda, et Henrik justkui eksis ja samas võib-olla ei eksinud ka. Ta andis paigale ilmselt nime, mis lähtus mere poolt lähenejale avanevast vaatepildist, kuid jättis tähelepanuta võib-olla eksisteerinud kohalikus keeles paiganime.
Autoriteetne ja ammendav teaduslik lõppsõna
Autoriteetse ja ammendava teadusliku lõppsõna asemel esitan lõpetuseks hoopis ühe Norramaalt Bergenist leitud ruuniteksti.
Ingibjǫrg unni mér þá er ek var í Stafangri - mis tähendab järgmist: Ingeborg armastas mind Stavangeris. Me ei tea selle mehe nime, kes need kriipsud puupulga sisse kraapis, ei, ma tahtsin öelda: kes selle luulerea oma südameverega kirjutas. Sellele vaatamata aga loodame, et tal oli mahti ka Lyndanise noorikuid õnnelikuks tegemas käia.
Veelkord lõppsõna asemel ehk kõige viimane postskriptum
Artikkel oli selleks hetkeks juba enam-vähem plaanikohaselt peaaegu lõpuni kirjutatud. Trükkalid on oma masinale juba tule alla teinud ja koguvad auru. Korrektor vaatab närvilise pilguga üle ukse ja sirutab kätt artikli järele. Peatoimetaja jookseb ringi ja katkub juukseid (no see viimane väide oli väike liialdus, kuugeldage teda kui mu juttu ei usu). Ja just nüüd tekkis nende ridade autoril täiesti ootamatult üks väike hüpotees, mis vajas kirjapanemist. Sellega tegelemiseks peab nüüd väga kiiresti tegema ühe laevasõidu läbi Väikese Väina.
Ida-Saaremaal, Kuressaare-Kuivastu maanteest umbes kolm kilomeetrit lõunas, asus muinasajal Tornimäe sadam. Tänapäeval ei mõistaks seda sadamaks pidada, sest maakerke tõttu jääb meri peaaegu kahe kilomeetri kaugusele. Maa muudkui kerkis ja koos sellega hakkasid tasapisi nihkuma ka kohanimed. Nii võib leida Tornimäest ida poolt mõne tähendusrikka nimega pisukese pool- ja rohusaare - või kesamaa kui soovite - millest väga kõrge veeseisu korral lained üle käivad, mis aga enamasti siiski merelist tähendust omab. Selliseid kohti kutsuti Saaremaal vanasti nasvadeks, nasudeks ja näsudeks. See saareline sõna, mida leiab tänapäeval ainult kaartidelt, mitte aga igapäevapruugist, võiks vabalt samuti tüvineda vanarootsi näs-ist.
Nasva-nimeline küla asub muide nii Saares kui Hiius, mõlemad mere ääres, mõlemast on muiste lained üle uhtunud, mõlemad on asunud oluliste mereteede kõrval. Saaremaa Nasva asub sellises kohas, mis tänu maakerkele eraldas merelahed merest. Nüüd ongi kohanimedega imelik segadus - Mullutu laht, Suurlaht ja Linnulaht on tegelikult järved. Niisiis - Nasvade kohanimede teket ja kinnistumist võiks siduda viikingiaegadega ehk küll, sõltumata sellest, millal neisse esimene maja ehitati.
Kui arvestada Tornimäe muinassadama ja hilisema Maasilinna asukohta, siis küllap läbis Väikest Väina muiste vilgas rahvusvaheline liiklus. Alustame seekord merereisi Saaremaa kagunurga juurest, kus asub Kübassaare majakas. Nimed on kõik esitatud sellise kirjapildiga, nagu pakub maa-ameti kodulehekülg. Vanadelt merekaartidelt neid otsida pole mõtet, sest selleks ajaks kui katrograafid meie kandi üles leidsid, meretee enam Väikest Väina ei läbinud. Niisiis: Valkkare nasu, Pauvanasu, Süsime nasv, Risti nasv, Väike Ristinasu, Süsimäe nasu, (nüüd tuleb tükk tühja merd, aga Muhu rand kerkib juba tüürpoordi), Tornimäe muinassadama koht paistab hea pikksilmaga kätte, Nenu laht ja
Nena küla (saarlane ütlebki pigem nena kui nina), Tillikna (küllap see lõpp ennemuiste nina oli), Umbnasu, Kapussaare nasv (seal on muide vist kohanimi natuke lappama läinud, sest kõrval leidub veel teine koht, mille nimeks Kapussaare nasu), väinatamm (ei ole puu ega muistne kohanimi), pakpoordis Maasilinn ja kõige lõpuks Kõinastu saar (mäletate filmist Mehed ei nuta: „See polegi nagu päris saar, see on rohkem nagu poolsaare moodi saar“).
Kõinastu nime kohta ei mõista keeleteadlased seletust pakkuda, kuidas see eesti keelde on sattunud. Pakume siis meie - kõi-NAS-tu. Tegemist on kõige klassikalisema rootsi tüüpi näs-iga, mis pika maariba kaudu on tegelikult suure maaga, või noh, Muhuga, seotud. Lained muudavad seda maariba - õieti enamasti pikka luidet - muudkui ning seetõttu ei tea kunagi uskuda kui sügav vesi seal on. Nii on praegu ja küllap oli nii ka ennemuiste.
Kaardilt leiame veel Maasilinna-Sonneburgi; Rootsiküla-Rotziferi, Orissaare ja Orinõmme, mis võivad olla seotud muinasaegse rahvusvahelise orjakaubandusega – või siis mitte; ning serva pealt veel paar varem nimetamata jäänud nina.
Sellega lõpebki meie pilguheit võib-olla vanimasse Eesti kohanimede kihistusse. Aga kuna me teame, et on hea kui aju ka pärast lugemist välja ei lülitu ja edasi töötab, siis päris viimaseks olgu piltmõistatus, mille juures tekst: Leia fotolt Tornimäe muinassadam! Edasijõudnud nuputajad võivad sedasama teha suvalise Eesti sisemaa kohal tehtud aerofoto abil.
Selle pildi abil saab ühtlasi ka lastele ajaloolisi teadmisi jagada. Näiteks nii: muinasaja eestlased ehitasid ohutuskaalutlustel oma sadamad merest vähemalt kahe kilomeetri kaugusele.
