Kas Salme jõgi võib olla muistne kanal?

Igaüks teab, kuidas tekkis Salme jõgi. Nimelt räägib rahvasuu, et kord tahtnud Vanapagan Sõrve poolsaart Saaremaa küljest lahti kangutada. Hakatuseks tõmmanud ta kannaga kõige kitsamasse kohta lahkmejoone, millest sai Salme jõgi. Edasi juhtus aga nii, nagu Vanapagana asjadega Saaremaal enamasti ikka – Tõll saanud jaole ja ajanud pagana minema.

Fotol ekraanitõmmis multifilmist Suur Tõll. Vanapagan on parajasti Salme jõe tekitamisega ametis.

Tekkemuistendites öeldakse tõetera sees olevat. Kas on ehk siingi? Võib-olla polegi Salme jõgi päris loodusliku tekkelooga? Ehk on tegemist hoopis kanaliga?

Kanaleid on ehitatud juba muistsetest aegadest. Varasematel aegadel polnud teedevõrk kuigivõrd arenenud, koguni nii kehvake oli, et mõnikord tundus lihtsam labidas kätte võtta ja veetee valmis kaevata. Lingilt avaneb kaart, millele joonistatud Euroopa kanalid, mis loodud ajavahemikus 1. saj e.m.a. – 11. saj. m.a.j. 

Kaart pärineb netilehelt https://www.researchgate.net ja sellelt nähtub, et Euroopa põhimõtteliselt kubises tehisjõgedest.

Taani suurte saarte vahel, strateegiliselt heas kohas, asub väike (õige natuke Vormsist suurem) Samsö saar, kaardil tähistatud punasega.

Saareke on tuntud kahe asja poolest: esiteks toimus seal üks saagades kirjeldatud kähmlus ja teiseks asus seal (tänaseks maakerke mõjul ilma veeta jäänud) Kanhave kanal, mis rajati umbes 726-729. Daatumid on tuletatud dendrokronoloogia abil, sest kanali seinad olid plankudega kindlustatud. 

Kanali pikkus oli ca 500 m, laius 11 m. Kusjuures seda kasutades lühenes teekond ühelt saare poolelt teisele laias laastus ainult 10 km võrra. Küllap siis peeti domineerimist kogu ümbritseva saarestiku üle nii tähtsaks, et kanali rajamist peeti otstarbekaks. Kui jõuad kiiresti sinna, kuhu vaja, siis oled olukorra peremees.

Alloleval fotol kanali kunstiline rekonstruktsioon.

Kanhave kanali rajamise põhjuseks oli maakerge, mis on Taani aladel oluliselt aeglasem kui meie saartel.

Tuleme tagasi Salmele (just nii ja mitte Salmesse, nagu võis viikingilaevade leidmise puhul kirjutatud artiklitest pidevalt lugeda. Lisaks pannakse kohalikus pruugis rõhk tähele L ehk et siis hääldus oleks Sallme, mitte Salme nagu naisenimi) . Teame, et praegu on tegemist kahesuunaliselt voolava jõekesega. Kui tuul „lükkab“ vee rannikule Läänemere poolt, siis voolab jõevesi Liivi lahte; vastupidise tuule suuna puhul aga muudab veevool suunda hoopis Läänemere poole.

Jõed üldiselt tekivad sellest, et liigne vesi otsib teed kõrgemalt madalamale ning liigub ikka ja alati nõrgema vastupanu suunas. Ajapikku leiab ta endale parima tee ja pidevalt voolav vesi uhub valmis sängi. Kuidas saaks looduslikes oludes tekkida Salme jõe sarnane veekogu? Mis vägi sunniks vett tungima läbi maa?

Eespool sai mainitud maakerget. Muidugi teame kõik, et ka Saaremaal toimub pidev maakerge. Väga laias laastus võime öelda, et viimase tuhande aastaga on maapind Sõrves kerkinud 2,5 m võrra; viikingiajast aga 3 m võrra. Umbes 3-4,5 m on praeguse Salme asula piirkonnas maapinna kõrgus. Seega võisid ehk veel viikingiajal madala süvisega pikkpaadid üle poolsaare ühest merest teise sõita ka üsna „õhukese“ veekihi puhul. Salme I laevmatuse kohta koostati rekonstruktsioon, mille abil leiti, et koormatud kujul oli selle süvis 40 cm, koormamata kujul aga 35 cm.

Muistsest rannajoont saame modelleerida maa-ameti netilehelt leitava kaardi abil, millele on kantud 2,5 m samakõrgusjoon (joonisel sinine joon). Kui lähtume sellest, siis näeme, et Salme jõe läänepoolne osa oli tegelikult merelaht. Võiks koguni oletada , et lahes paiknes muinassadam või paar.

Muinasaegset liiklust läbi tollase Salme väina on oletanud Marika Mägi. Ta on koguni oletanud, et läbi Salme väina kulges Austrvegri trass.

Tumerohelisega on tähistatud 5,0 m; helerohelisega 7,5 m; kollasega 10,0 m; heledama oranžiga 12,5 m; tumedamaga 15,0 m.

Kui nüüd maakerge muutis pääsu sadamast Liivi lahte võimatuks, siis oli olukord kaunis nukker. Teekonna pikkus meritsi ümber Sõrve sääre on ca 75 km. Taolisel juhul ei soovi transiitliiklus sadamat kasutada ja tulus äri lahkub. Liivi lahe pool head tormivarjulist sadamakohta pole.

Milline võis olla väljapääs? Läänemere ja Liivi lahe vahemaa Salme kohal oli alguses peale üsna lühike. Kui modelleerime kaardile 3,5 m samakõrgusjoone (umbes sellisel kõrgusel võis olla merepind viikingiaja alguses), siis näeme, et väina pikkus on ca 100 meetrit.

Ringiga on plaanil tähistatud Salme viikingilaevade asukohad. Väljakaevamistel mõõdeti kõige madalamal asuva plangutusnaela absoluutkõrguseks 3.88. Arheoloog Jüri Peets on avaldanud arvamust, et laevmatus teostati maapinnale. See annab kaudselt tunnistust sellest, et 8. sajandil oli veepinna kõrgus praegusel kõrgusel 3-3,5 m.

Laevmatuse asukohast 600-700 m põhja poole asub vanadel kaartidel Kalmo Mäggi; sellest edelas Kalmo Peld. See võiks anda meile märku, et laevmatuse asukoht pole sugugi juhuslik.

Tõenäoliselt ei hakatud koheselt kaevama mingit korrapärast sügavat kanalit. Maakerge on väga aeglane protsess. Kõigepealt ehk lihtsalt lohistati paate-laevu üle kohtade, kus veekiht oli juba liiga õhuke. Ilmselt tegeldi alguses tasapisi halvemini läbitavate kohtade süvendamisega. 

Otsisin süvendamise  jälgi vanadelt mõisakaartidelt ja tõsise üllatusena leidsingi. Kõikidel kaartidel on asulasisene jõeosa joonistatud laiemana kui asulaväline.

Kõigepealt üldpilt aastast 1798. Asulasisene lõik paikneb parempoolses servas.

Lähivaade 1810. a kaardist

Suurendus 1874 a kaardist

Väljavõte 1897 a kaardist

Kartograafid on võimalikku kanaliosa mõõdistanud veidi erinevalt – pikkus varieerub 650 meetrist 800 meetrini. Siin võib põhjuseks olla ka erinev veetaseme kõrgus. Kuid nad olid ühes asjas samal meelel – asulasisene jõeosa on joonistatud selgelt laiem kui asulaväline; laiem ka sellest jõejupikesest, mis on vahetult Liivi lahe ääres.

Miks asulasisene jõeosa pole sirge? Eeldatavalt võiks ju kanal olla noolsirge. Küllap sundis kaevamiseks trassi valima reljeef. Suurendus 18. sajandi lõpust, põhi on paremal. Jõe ääres asus Maunuse mägi. Mägi ta muidugi pole, pigem põndak. Aga temast läbi kaevata olnuks liialt töömahukas.

Vanim Saaremaa tervikkaart pärineb aastast 1650, fotol on selle ümberjoonistus 1704. a. Kuigi Saaremaa kuju pole meie tänase arusaamise kohaselt kuigi täpne, on kartograaf ometi teinud väga head tööd. Teatud asjad olid tol ajal võimatud mõõdistada, kuid vahemaad on täpsed. Asetasin plaani tänasele Saaremaa kaardile ja leidsin, et asulasisese jõelõigu pikkus on ca 800 meetrit.

Rootsiaegselt kaardilt nähtub, et Salme jõe läänepoolne osa oli veel tollal selgelt rohkem lahesopi kui jõe moodi.

Bromsebrö rahuga, mis sõlmiti 1645. a läks Saaremaa Taani võimu alt Rootsile. Aastal meelitas 1649 Rootsi riik oma alamaid Saaremaale elama. Üks kiidetumaid kohti oli Sõrve, millel hea sadamakoht ootamas. Teekonda Riiast Sõrve sadamasse kirjeldati igatahes sõiduna ümber kogu Sõrve ehk et siis polnud enam mitte mingisugust navigatsiooni läbi poolsaare.

Kahjuks ei ole enam võimalik leida kanali ehitamise kohta füüsilisi tõendeid. Salme jõge on 20. sajandil mehhanismidega süvendatud. See, mida me praegu jõena tunneme, on tehniliselt võttes maaparandusrajatis. Juba esimeste kaevamistööde ajal, mis toimusid Nõukogude ajal, hävitati võimalik muinasaines.

Hüdroloog ja geograaf Arvo Järvet, kes nõustas aastatel 2007-2008 Salme mehi jõe läänepoolse osa taastamisel, ütles, et tema ei tea maailmas teist sellist jõge, mis voolaks kogu ulatuses mõlemat pidi. Konsulteerisin temaga ja ta pidas võimalikuks, et Salme jõesängi kujunemisel on mängus olnud inimkäsi. See, et säng meile tuttaval kujul sai sellises kohas tekkida looduslikul teel, on vähem tõenäoline. Samas pole Arvo Järveti arvates võimalik kindlalt dateerida seda aega, mil esimest korda kanalit kaevama asuti. 

Salme kant oli viikingiaja Läänemere üks sõlmpunkte, võib-olla oli ta seda ka hiljem. Tundub loogiline, et laevaliikluse käigus hoidmiseks selles kohas tublisti pingutati.

Salme kuulus muinasobjekt - viikingilaevad – asub jõest kõigest ca 150 m kaugusel. See võiks näidata Salme jõe/väina kunagist olulisust. Selle aja me oleme ehk unustanud, aga lugu vanapaganast, kes kannaga püüdis Sõrvet Saaremaast lahutada, elab edasi.