Kahtlemata läänlased. Sest Lihulas on lahingu auks püstitatud tore mälestuskivi, millel on tekst:
SIIN PURUSTASID LÄÄNLASED JA SAARLASED 8. AUGUSTIL 1220 A. ROOTSLASTE VÄE
Tublid mehed need läänlased ja küllap oli appi kutsutud saarlastest ka üsna palju kasu. Oot-oot - aga selleks, et seda mälestuskivi fotot näha, pidi alguses külastama wikipedia lehekülge Lihula lahing , seal aga on kirjas, et "arvestades varasemaid koostöösuhteid on peetud tõenäoliseks, et nendega (s.t. saarlastega M. N.) ühines ka läänemaalasi.", viitega Sulev Vahtre raamatule Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227 (Tallinn: Olion 1990).
Wikipedia võib-olla eksib? Võib-olla ikkagi olid läänlased Lihula lahingus põhitegijad? Vaatame korraks raamatusse Henriku Liivimaa kroonika, 1993 a väljatrükk, tõlkijad Richard Kleis ja Enn Tarvel. XXIV 3, lk. 153 ja 154 on lahingu kirjeldus, mis algab nii: "Ja juhtus ühel päeval, kui esimene aovalge paistma hakkas, et saarlased tulid merelt suure sõjaväega, ja piiranud need rootslased ümber, võitlesid nendega ja panid nende linnusele tule otsa". Siinkohal pole vaja seda lugu rohkem jutustada, kuid selletagi sai selgeks, et läänlasi pole seoses Lihula lahinguga üldse mainitud.
Vaatame igaks juhuks ka Julius Mägiste poolt tõlgitud ja 1962. a Stockholmis välja antud Henriku kroonikasse. Äkki tema luges ladinakeelsest tekstist midagi muud välja? Lk 166-167: "Ja sündis siis ühel päeval, parajasti kui koitma hakkas, et saarlased merelt suure sõjaväega kohale ilmusid, needsinatsed rootslased sisse piirasid, nendega võitlesid ning linnuse põlema panid." Jällegi pole läänlasi üldse mitte mokaotsastki mainitud.
Igaks juhuks sirvime korraks ka Jaan Jungi tõlget Läti Hendriku Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat, Tartu 1881-83 : Ja see sündis ühel päewal, kui esimene koidu piire ennast näitas, tuliwad Saarlased mere poolt suure wäega. piirasiwad Rootslased ümber, sõdisiwad nendega ja paniwad tule nende otsa.
Henrik ise kirjutas sellest sündmusest nii: Et factum est in uno dierum apparente primo diei diluculo, venerunt Osilienses de mari cum exercitu magno et obsidentes eosdem Suetones, pugnaverunt cum eis et ignem apposuerunt ad castrum eorum.
Lihula lahingut on ordu vaatevinklist kirjeldanud ka Liivimaa vanema riimkroonika tundmatu autor (tõlge 2005 Urmas Eelmäe ja Enn Tarvel) värssides 1224-1238: Nagu kass hiirega mängisid saarlased nendega - see ei meeldinud rootslastele. Nad võtsid neilt linnuse ära. Keegi neist ei pääsenud põgenema, nad löödi kõik surnuks (värsid 230-1235, lk 37)
Fotol väljavõte Liivimaa vanema riimkroonika koopiast, nn Heidelbergi koodeksist. Esile toodud sõna Osillere. Huvitav, et eestikeelses tõlkes on kasutatud nn Bergmanni koodeksit, milles sama sõna kirjapilt on Oselere.
Vaata kuhu tahad, läänlasi ei mainita lahinguga seoses mitte kordagi. Pole põhjust vaielda Sulev Vahtre poolt pakutuga, et ju mõned neist seal ikkagi kusagil vilksatasid. Aga selle eest, et mälestuskivi tekstis on nad esikohale tõstetud, vajavad läänlased natuke näägutamist küll ja sellest allpool.
Henrik kirjutab XXIV 3 nii, Kleis&Tarvel: "ja rootslased käisid ringi mööda provintsi (mis eespool oli Henriku poolt nimetatud Ridala M. N.), õpetades ja ristides neid ja kirikuid ehitades." Niisiis rahulik ülesehitustöö ja ei mingit kanakitkumist. Kirikute ehitamine eeldab kokkuleppeid kohalike vanematega, sõjaolukorras poleks selline asi võimalik.
Vanem riimkroonika, olukorrast pärast lahingut, ordu vaatenurk. Värsid 1239-1249: "Kui meister (Volquin +1236 M. N.) sellest (Lihula lahingust M. N.) teada sai, saatis ta nende (läänlaste M. N.) juurde käskjalad ja lasi neilt pärida, milline oleks nende tahtmine ristiusu suhtes. Need seal Läänemaal olid ülbed, et rootslastest vabanesid. Nende poolt olid saarlased, kellele nad tõotasid ristiusu vastu viha kanda ja sellest täiesti lahti öelda."
Niisiis tõotasid läänlased saarlastele edaspidi tublid paganad olla. Kõlab nagu muistse alluvussuhte kinnitamine.
Mis edasi sai? Läänlaste ülbus maksis neile kätte. Ordumeister ajas väe kokku, Soontaganal toimus lahing ja selles saanud surma 500 läänlast. Ordumeister pöördus tagasi, nagu kroonik ütleb, "ilma häbita", kaasas pantvangid ja "rohkesti sõjasaaki; üks lohistas, teine kandis".
Niisiis võiks Lihula lahingu mälestuskivile kirjutada lisaks, et: LÄÄNLASED ILMA SAARLASTETA SAID 1220. A SOONTAGANAL HALEDALT TAPPA.
