Teeme ise ajalugu!: Kas Ruhnu tuletorni ehitas Gustave Eiffel?

Sissejuhatus

Kasutasin Ruhnu jõudmiseks lennukit, mis väljus Pärnust; kusjuures lennuring suundus edasi Kuressaare poole, et sealt mõne tunni pärast jälle saarele tagasi tulla ning lõpuks uuesti Pärnu lennata. Seetõttu oli mu ajagraafik ehk tiba pingelisem kui tahtnud oleks.

Juba Pärnu lennujaamas tegid mu kaassõitjad, täis- või poolkohaga ruhnlased, asjaliku päringu, et mis see võõras mees saarele sõidab. Pärast selgitust, et veeteede amet plaanib Ruhnu tuletorni restaureerida ja mina teen selleks eeltööd, jäädi rahule. Siiski lõbustati end mu kulul ja anti lahkesti teada, et lennureis saarele pole naljaasi. Et pärast lõunat võib udu tõusta ja siis on kindel, et tuleb arvestada enam-vähem nädalase maapaoga. Siiski laabus kõik graafikujärgselt ja õhtuks olin Pärnus tagasi.

Retke käigus mõistsin, et mitte ilmaasjata ei kuulunud saar kunagi Kuramaa piiskopile – Kolka neemeni on vaid 35 km. Keskmise eestlase kõrvade vahel istuv teadmine, et Ruhnu on seal kuskil üsna Kihnu kõrval osutus ekslikuks. Ruhnu on Eesti kõige omaette olevam paik.

Allpool esitan reisi põhjuseks oleva uurimistöö ajaloo osa, kuna terviktöö maht on vist blogi jaoks liiga suur - täidab Wordi failis 45 lehekülge. Kuna eritingimuste osa jaoks oli oluline tuvastada tuletorni algne värvilahendus, siis leidub peaaegu iga foto teksti juurest selleteemalisi tähelepanekuid.

Uurimine oli muidugi põnev. Selle käigus õnnestus leida mõni seni uurijate poolt kasutama kaart ja kummutada mõni käibes olnud järeldus. Usutavasti õnnestus kokku panna seni kõige täielikum Ruhnu tuletornide ajaloo kronoloogia ning pildirida. Seda kõike muidugi tänu sellele, et varasemate uurijate jaoks polnud internetiavarused veel nii laialt avanenud.

Ruhnu tuletorni pealtvaade

Ruhnu tuletorn nr 990 asub Liivi lahes, Ruhnu saare idaosas, Haubjerre künkal; see on Eesti kõige lõunapoolsem tuletorn (koordinaadid: 57°48,081' N; 23°15,609' E). Torni kõrgus jalamist on 38,3 m, tule kõrgus merepinnast on 64,7 m. Valge ringtuli põleb pimedal ajal ja aastaringselt perioodiga 4 sekundit (1 sekund valge ja 3 pime), nähtavuskaugus 11 miili.

Esimene leedtuli paigaldati 2008, uus leedtuli 2015 (vana laterna peale).

Torn koosneb silindrilisest katlaplekist silindertornist (läbimõõt 1,97 m), mida külgedelt toetavad kaldu asetatud neli raudtorudest kontraforssi. Torni sees asub keerdtrepp, mis viib laiemasse terassilindrisse, kus asub teenindusruum. Terassilindri ülaosale toetub laternaruum.

Veeteede Ameti hallatav tuletorn on aastast 2004 mehitamata.

Tuletorni juures on 19. sajandi teisel poolel ehitatud teenindushooned: ülevaataja elamu, ait, saun, kelder, tall, kaev ning 20. sajandi esimesel poolel rajatud kivist petrooleumiait ja sajandi teisest poolest pärit generaatorihoone.

Tuletorni kompleks on kultuurimälestisena riikliku kaitse all ja kuulub IALA (International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities) poolt välja valitud 100 tuletorni-arhitektuurimälestise nimekirja.

Ajalooline ülevaade ja dateeringud;

1645 Bromsebrö rahuleninguga sai Rootsi endale Saaremaa. Riia laht ja Läänemeri muutusid tema jaoks sisemereks ning vaja oli hoolitseda laevaliikluse turvalisuse eest.

1646 laskis Liivimaa kindralkuberner Gabriel Oxenstierna ehitada Sõrve poolsaare tipus asuvale Vesitüki laiule tulepaagi nn viipe-tuletorni (rootsi vipp-fyr) kujul. Ehitamise korraldas kaupmees Ebert Dellingshausen.

Samal aastal määrati Henrik Stegling (Heinrich Stegeling) Saaremaa Sõrve ja Ruhnu (läänerannikul Pärsil asuva) majakate järelevaatajaks, aastapalgaga 3750 riigitaalrit. Kuigi ürikutes on juttu ainult Sõrve ehitustöödest, siis aluseks võttes Pärsile ülevaataja määramist, peetakse seda aastat ka Ruhnu tulemärgi algusdaatumiks.

Piirdutud palkidest konstrueeritud pukiga ning sellele toetatud kaheõlalise ja umbes kaks korda pikema hoovaga, mille abil metallrestis põlev tuli tõsteti umbes 110 jala (= 32,7 m) kõrgusele. Materjali- ja ehituskulusid kokku oli umbes 370 riigitaalrit, millest 98 taalrit läksid maksma restid.

Konstrueeritud oli viipetuli nii, et neid sai nii vertikaalselt kiigutada kui ka horisontaalis keerata. Tulekorv asetses seega alati alla tuult, nii et leegid ja sädemed puhuti puittarindist eemale. Seetõttu oli tuld võimalik põletada kõrgel vee kohal ja sai teha piisavalt suure tule. Vanade kroonikate järgi oli massiivseid vippfyr’e näha kuni kümne meremiili taha .

Fotol Gotlandil meisterdatud mulaaž. Kui arvestada hoova horisontaalsuunas pööramise vajadust, siis pakuks, et ehitis peaks tegelikult rohkem sarnanema pukktuulikule.

Vaadates hoova otsas rippuvat suurt tulekorvi, saab selgeks, miks taoline asi pidi vee kohal rippuma, mistõttu vipp-fyr rajatigi otse randa, võib-olla isegi vette. Hilisemate puittornide rajamine samasse, saare reljeefil silmatorkamatusse kohta, oli ilmselt paratamatus, mis johtus omandisuhetest. 1646 a soetatud, majaduslikus mõttes kasutu maatükk oli ainus, millest saarerahvas oli nõus loobuma.

1663: Dass Dorff so an Einwohnern 29 Häuser oder Bauernhöffe hadt, liegt gegen Westen, da es einen Schelchten Haffen oder Einfarth hatt, darbeij eine Fewr backe steht /Külas oli 29 maja või talu, asus läänes, seal oli vilets sadam ehk väljapääs merele ning samuti oli seal tuletorn/.

Tsitaat on võetud Säästva Eesti Instituudi tööst Ranna-alade väärtused ja kaitse. Seal puudub kahjuks viide algallikale.

1688 Ruhnu majakas on esimest korda kantud kaardile (punane sõõr ja tekst fyrbåken)

1697 hollandlane Johannes Loots on teadaolevalt esimene kartograaf, kes kandis Ruhnu tuletorni (Vuur baak) merekaardile. Siin ja edaspidi on käesolevas töös üldmerekaardil näidatud võrdluseks ka Kuramaal asuva Kolka nina kahte majakat.

1715 Peeter I teenistuses olnud hollandlase Pieter Picarti kaardil on Ruhnul kaks tuletorni. Kuna samas on Kolka nukal vaid üks majakas,, siis ilmselt on tegemist inimliku eksitusega. Välistada ei saa ka võimalust, et teise maamärgina toimis päeva ajal Ruhnu vana puukiriku torn. Täielikult ei saa välistada ka seda, et Põhjasõja ajal toimiski saarel kaks viipemajakat.

Kuni Põhjasõjani kuulus enamus Liivi lahe tuletornidest eravaldusse. Admiraliteedi kolleegium otsustas 1737, et rida tuletorne (Ruhnu kaasa arvatud) tuleb võtta täielikule kroonu ülalpidamisele. Võimalik, et kuni selle ajani toimis Ruhnus viipemajakas.

Samast aastast on pärit merekaart, mille kohaselt asus Ruhnus kaks tuletorni. Tingmärkide võrdluses võib märgata, et lõunapoolsele tornile pole joonistatud leeki. Võib-olla on ka antud juhul tegemist näiteks kirikutorni kasutamisega päevamärgina?

1749 novembris möllas enneolematu torm, mis mõne minuti jooksul murdis mitu tuhat puud ja viis ära kõigi majade katused. Võib-olla just sellepärast tehti 1751 tuletornis suurem remont.

1757 kontradmiral Nagajevi merekaart on mõningatele uurijatele jätnud mulje, et lähestikku asuvad kirjad „Mayak“ ja „Ouberg“ (Haubjerre) viitavad tuletorni rajamisele tänasele kohale juba tollal. Siiski on kaardil mäge tähistav ovaaljas kujund tühi. Võrdluses Kolka ninaga nähtub, et väike ruudukujuline tingmärk tähendab tuletorni (mis kaardi järgi asub veel Pärsil), veidi suurem ringike aga asustust.

Kaart http://нэб.рф/catalog/000200_000018_RU_NLR_DIGIT_79090/

1760. aastate algul oli Pärsil kahekorruseline neljatahuline torn, mille avatud platvormil põles tuli. Tule eest hoolitsesid kohalikud talupojad. Kahekorruseline võiks siin tähendada seda, et puudusid vahekorrused. Võimalik, et tegemist oli lihtsa, tüüpprojekti järgi ehitatud sõrestiktorniga, sarnane samal ajal tegutsenud Seiskäri saare tuletorniga alumisel pildil.

1798. aasta Mellini kaardil on Pärsil näha nelinurkne majakas, mille kõrval viilkatusega abihoone.

Sama kaardi illustratsioonil on kujutatud tuletorni koos viilkatusega hoonega. Tõsi, ei saa kindlalt väita, et tegemist on just Pärsi tuletorniga.

1810 (Fredrik Ekmani väitel 1810 ja 1811) ehitati samasse Pärsile 79 jala kõrgune palkidest, laudisega kaetud kaheksatahuline tuletorn, mille kümnetahulisel, klaasakendega laternaruumis oli kolmteist lampi. Samal aastal tõusnud vesi tuule tõttu nii kõrgele, et saar jagunes kahte ossa. Tormi tagajärjel murdus maha suur osa metsa.

Võimalik, et suur torm oli uue tuletorni ehitamise põhjuseks.

2005 avastati Pärsi neemel tuletorni vundamendi varemed, aastast 2008 on need kultuurimälestisena kaitse all..

1823 kindralmajor Spafarjevi Soome lahe ja Läänemere kaardilt leiame viimati kirjeldatud tuletorni joonise.

1839 on pärit laternaruumi ümbritseva galerii projektjoonis. Tegemist on 12-osalise raamijaotusega suletud ruumiga, mille suurim läbimõõt oli 14 jalga ehk 2 sülda ehk umbes 4 meetrit.

1856. aasta Läänemere tuletornide ülevaatuse raporti alusel otsustati laevasõidu ohutuse parandamiseks ehitada tuletorn uude asukohta saare keskel asuvale liivakünkale ehk Haubjerre mäele saare idaossa.

Sama aasta septembrist on pärit vundamendi projekt, millest nähtub, et kõige laiemas kohas oli vundamendi ülemise ääre laius 40 jalga ehk 12 meetrit.

1859 valmis kuuetahuline 34-meetri kõrgune tüvipüramiidjas puitsõrestiktorn Haubjerre mäel. Esimene navigatsioonihooaeg algas 1860 kevadel. Terve horisondi ulatuses valgustanud valge püsituli oli tollal nähtav 16 miili kaugusele. Saarele püstitatud torni ohutule kõrguseks mõõdeti meremärgi jalamilt 34,8 ja merepinnalt 60,9 meetrit. Tule valgustugevuse suurendamiseks lisati laternasse 1868. aastal täiendavalt neli uuetüübilist lampi koos sama hulga peegelditega.

Kaart http://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:47066/15489

1864 kirjutab Gottleib Alexander von Schmidt (Einige Notizen über Runo), et rannal seisis varem tuletorn, 78 jalga kõrge, kuid kuna kasvava metsa pärast selle valgus ida poole ei paistnud, viidi see üle saare kõrgeimasse punkti Haubjerrele ning ta kõrgus on nüüd 100 jalga. Tööd teostati tema andmetel juunis 1858.

Võimalik, et üleviimine tähendabki seda, et olemasolev torn võeti koost lahti , viidi uude kohta ja püstitati sinna kõrgemana.

Veel kirjutab Schmidt, et kohalike sõnul üritatud kunagi ammu Haubjerre mäele tuletorni ehitada, aga leitud mäeharja liiv liiga kerge ja voolav olevat, mistõttu see hinnatud ebasobivaks ning ehitusest loobutud. Suur auk olnud Schmidti kirjatöö ajal veel näha. Mõni kohalik öelnud ka seda, et sinna ikkagi ehitatud tuletorn.

Võib-olla Haubjerre mäel siiski oli mingi varasem ehitis? Eespool nägime Pieter Pikardi 1715 aasta merekaardilt Ruhnu saarel olevat kahte tuletorni tingmärki, samuti 1737. aasta Hollandi päritolu merekaardilt.

1869 plaaniti paigutada Ruhnu tuletorni uus valgusaparaat, kuid puittorn osutus selle jaoks liiga nõrgaks.

1871 saare kaart on teadaolevalt ainus omataoline, kus lühiajaliselt (1859-1977) eksisteerinud puittuletorni täpne asukoht (punane hulknurk krundi põhjaosas) fikseeritud on.

Uue metalltorni detailid koos juurde kuuluva laternaruumi ja Fresneli 2. järgu dioptrilise aparaadiga telliti 1875 Prantsusmaalt Le Havre'ist firmalt Forges et Chantiers de la Mediterranee ja monteeriti kohapeal. Joonisel Ruhnu metalltuletorni kujutis Brockhausi-Efroni entsüklopeedilisest sõnaraamatust, mis ilmus 1896.

Halli kehandi ja punase kupliga 40 m kõrgust tuletorni toestas väljast 4 raudtorudest silindertuge (Venemaa tuletorniteenistuse ülema kontradmiral Baženovi nõue. Tuletorni tüüpprojektis oli ette nähtud 3 silindertuge). Ruhnu metalltuletorn anti ekspluatatsiooni 22. septembril 1877. aastal. Foto SMF3761:2302F:1

1894. aastal külastas Ruhnut uus riikliku tuletorniteenistuse juht, kontradmiral Wilken, kes täheldas Ruhnu majaka tugevat õõtsumist jõulises tormituules. Eriti ägedate puhangutega oli märgata torni kriitilist rappumist, mis omakorda võis põhjustada optikaseadme rikki minemise. Peeti vajalikuks meremärk põhjalikult korda seada tornialuse kõvendamise ja silindertugede kindlustamise teel. Kõigi nende remonditoimingutega saadi ühele poole 1900. aastal. Foto aastast 1901.

Saksa välkdessandi käigus õhiti 1. mail (ukj) 1915 tuletorni ülaosa, et halvata tsaariarmee laevaliiklust Riia lahel. Näha on, et suur flants, millele varem toetusid teenistusruum ja laternaruum, on tugevasti kahjustatud. Remondi käigus ehitati tilluke ajutine teenistusruum, mille lahtisele platvormlaele paigaldati atsetüleengaasilatern. Foto SMF3761:2301F:1

1921 aastal ehitati järgmine ajutine teenistusruum, mille laele pandi atsetüleengaasilatern. Veel on tuletorni kehand ja tugijalad kaetud algse värviga. Selgelt on tumedam ajutine teenistusruum.

1930. aasta fotol tunduvad torni kehand ja ajutine teenistusruum olevat kaetud ühesuguse, võrdlemisi heleda värviga.

Võrreldes 1871 ja 1931 asendiplaane tundub, et uus tuletorn ehitati vana kõrvale, sellest paarkümmend meetrit põhja-loode poole.

1933. aasta fotol tunduvad torni kehand ja ajutine teenistusruum olevat kaetud ühesuguse, kuid tumedama värviga. Võimalik, et esimest korda värviti torn punaseks juba vahemikus 1930-1933. Foto MMF5159:1

1936 aasta fotol pole tuletorni välisukse kohal veel väikest varikatust. Paremal võrdluseks kaasaegne ülesvõte.

1937 rekonstrueeriti teenindus- ja laternaruum esialgsele sarnasel kujul insener Ants Niilre (1909–82) projekti järgi. Fotol lammutatakse ajutist teenindusruumi. Tellingute ehituslaad on pehmelt öeldes surmapõlgav. Uue torniehitise paigaldamiseks eemaldati kahjustatud alusflants koos tugiribidega ning lõigati maha tugijalgade ülemised otsad.

Ca 1939

Teise maailmasõja ajast on tuletorni teenindusruumi seinal kuulijäljed. Suuline pärimus räägib, et seda tulistatud Saksa laevalt. Kas vaenulik tegevus toimus on 1941 või 1944, pole teada. Foto Kaarel Lauk

1952 merekaardi illustratsiooni tekstist selgub, et tuletorn on üleni punaseks värvitud. Foto Veeteede Ameti Kuressaare kontori seinal olevalt faksiimilekaardilt.

1964. aastaks oli pöörlev valgusseade asendatud elektrilise plinkiva laternaga.

1977 lisati tornile juubeli puhul infotahvel. Tänu neutraalse sisuga tekstile pole seda Eesti Vabariigi ajal eemaldatud.

Kas Ruhnu tuletorni projekteeris Gustave Eiffel?

Ruhnu tuletorniga seotud infomaterjaliga tutvuja märkab peatselt pärimust, et metallkonstruktsiooni projekteeris tuntud Prantsuse insener Alexandre Gustave Eiffel (1832-1923). Seetõttu uuriti seda võimalust käesolevate eritingimuste koostamise käigus.

Otsest seost Eiffeli ja torni metallosa valmistajafirma Forges et Chantiers de la Mediterranee vahel leida ei õnnestunud. Kuid uurimistöö käigus selgus, et ettevõtjad Sautter&Eiffel ning Forges et Chantiers konkureerisid 1868. aastal Suessi kanali tuletornide ehitamise hankel. 1869 valiti kolme tuletorni ehitajaks viimati mainitud ettevõte, sest ta oli nõus oma pakkumist langetama 200 000 frangi võrra. Tõsi, antud juhul oli tegemist klassikalise välimusega kivituletornidega.

Uurimistöö käigus selgus veel see, et nii Tsaari-Venemaal kui mujalgi maailmas rajati veel mitmeid sarnase välimusega metalltuletorne, mida saadab sama Eiffeli-pärimus. Esimese näitena võiks tuua nende hulgast Egiptuses, Punase mere ääres asuva Ras Gharibi tuletorni. Ajalehe Egypt Indipendent (12.10.2015) väitel püstitas selle Gustave Eiffel 1871, kaks aastat pärast Suessi kanali valmimist. Veebileht hebdo.ahram.org.eg kirjutab 12.10.2016, et Egiptuse antiikasjade minister (minister on State of Antiquities) paigutas Eiffeli poolt ehitatud Ras Gharibi islamimonumentide (sic!) nimekirja.

Panama kanali ehitamisega seoses püstitati kaks metallmajakat – Toro Point (1893) ja Isla Grande (1894), mille autoriks peetakse samuti Eiffelit.

Veel võib näiteks tuua Azerbaidžaani pealinna Bakuu lahes asuva Sangi-Mugani (valmimisaasta 1891) ja Ukrainas Hersoni oblastis, Skadovskis asuva Džarõlgatši (1901) tuletornid. Viimasel juhul tellinud torni Eiffelilt linna asutaja, riiginõukogu liige Sergei Skadovski (1863-1918).

Soomes, Botnia lahe ääres asub Valassaarte (rts Valsörarna saared Ebbskär ja Storskär) majakas, mille ehitas 1886. aastal Prantsuse ettevõte Henry-Lepaute, Eiffeli torni üks ehitajatest. Tuletorn on küll torukujuline, kuid tema tugedesüsteem erineb Ruhnu torni omast märkimisväärselt. Selle autorlust seob (peale wikipedia ning hulga koduloouurimise taustaga netilehtede) Eiffeliga ka selle peatüki kirjutamisel korduvalt tsiteeritud leht http://journals.openedition.org/abe/704#ftn27 artiklis Les Phares d'Egypte.

Samas kirjutatakse muuseas: Forges et Chantiers jalgadega tuletorn nautis varsti mõningat edu. Kõigepealt ehitati 1870 kolm taolist Prantsusmaale /---/ Aastal 1871 Egiptuses, Punase mere rannikule Ras Gharibi ehitati 50 m kõrgune tuletorn, identne Prantsusmaa omadele.

Sealsamas esitatakse foto skitsist, millel kujutatud Forges et Chantiers tuletornide tüüpprojekte.