Kas Ruhnu tuletorni ehitas Gustave Eiffel?

Sissejuhatus

Kasutasin Ruhnu jõudmiseks lennukit, mis väljus Pärnust; kusjuures lennuring suundus edasi Kuressaare poole, et sealt mõne tunni pärast jälle saarele tagasi tulla ning lõpuks uuesti Pärnu lennata. Seetõttu oli mu ajagraafik ehk tiba pingelisem kui tahtnud oleks.

Juba Pärnu lennujaamas tegid mu kaassõitjad, täis- või poolkohaga ruhnlased, asjaliku päringu, et mis see võõras mees saarele sõidab. Pärast selgitust, et veeteede amet plaanib Ruhnu tuletorni restaureerida ja mina teen selleks eeltööd, jäädi rahule. Siiski lõbustati end mu kulul ja anti lahkesti teada, et lennureis saarele pole naljaasi. Et pärast lõunat võib udu tõusta ja siis on kindel, et tuleb arvestada enam-vähem nädalase maapaoga. Siiski laabus kõik graafikujärgselt ja õhtuks olin Pärnus tagasi.

Retke käigus mõistsin, et mitte ilmaasjata ei kuulunud saar kunagi Kuramaa piiskopile – Kolka neemeni on vaid 35 km. Keskmise eestlase kõrvade vahel istuv teadmine, et Ruhnu on seal kuskil üsna Kihnu kõrval osutus ekslikuks. Ruhnu on Eesti kõige omaette olevam paik.

Allpool esitan reisi põhjuseks oleva uurimistöö ajaloo osa, kuna terviktöö maht on vist blogi jaoks liiga suur - täidab Wordi failis 45 lehekülge. Kuna eritingimuste osa jaoks oli oluline tuvastada tuletorni algne värvilahendus, siis leidub peaaegu iga foto teksti juurest selleteemalisi tähelepanekuid. 

Uurimine oli muidugi põnev. Selle käigus õnnestus leida mõni seni uurijate poolt kasutama kaart ja kummutada mõni käibes olnud järeldus. Usutavasti õnnestus kokku panna seni kõige täielikum Ruhnu tuletornide ajaloo kronoloogia ning pildirida. Seda kõike muidugi tänu sellele, et varasemate uurijate jaoks polnud internetiavarused veel nii laialt avanenud.

Ruhnu tuletorni pealtvaade

Ruhnu tuletorn nr 990 asub Liivi lahes, Ruhnu saare idaosas, Haubjerre künkal; see on Eesti kõige lõunapoolsem tuletorn (koordinaadid: 57°48,081' N; 23°15,609' E). Torni kõrgus jalamist on 38,3 m, tule kõrgus merepinnast on 64,7 m. Valge ringtuli põleb pimedal ajal ja aastaringselt perioodiga 4 sekundit (1 sekund valge ja 3 pime), nähtavuskaugus 11 miili.

Esimene leedtuli paigaldati 2008, uus leedtuli 2015 (vana laterna peale).

Torn koosneb silindrilisest katlaplekist silindertornist (läbimõõt 1,97 m), mida külgedelt toetavad kaldu asetatud neli raudtorudest kontraforssi. Torni sees asub keerdtrepp, mis viib laiemasse terassilindrisse, kus asub teenindusruum. Terassilindri ülaosale toetub laternaruum.

Veeteede Ameti hallatav tuletorn on aastast 2004 mehitamata.

Tuletorni juures on 19. sajandi teisel poolel ehitatud teenindushooned: ülevaataja elamu, ait, saun, kelder, tall, kaev ning 20. sajandi esimesel poolel rajatud kivist petrooleumiait ja sajandi teisest poolest pärit generaatorihoone.

Tuletorni kompleks on kultuurimälestisena riikliku kaitse all ja kuulub IALA (International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities) poolt välja valitud 100 tuletorni-arhitektuurimälestise nimekirja.

Ajalooline ülevaade ja dateeringud;

1645 Bromsebrö rahuleninguga sai Rootsi endale Saaremaa. Riia laht ja Läänemeri muutusid tema jaoks sisemereks ning vaja oli hoolitseda laevaliikluse turvalisuse eest.

1646 laskis Liivimaa kindralkuberner Gabriel Oxenstierna ehitada Sõrve poolsaare tipus asuvale Vesitüki laiule tulepaagi nn viipe-tuletorni (rootsi vipp-fyr) kujul. Ehitamise korraldas kaupmees Ebert Dellingshausen.

Samal aastal määrati Henrik Stegling (Heinrich Stegeling) Saaremaa Sõrve ja Ruhnu (läänerannikul  Pärsil asuva) majakate järelevaatajaks, aastapalgaga 3750 riigitaalrit. Kuigi ürikutes on juttu ainult Sõrve ehitustöödest, siis aluseks võttes Pärsile ülevaataja määramist, peetakse seda aastat ka Ruhnu tulemärgi algusdaatumiks.

Piirdutud palkidest konstrueeritud pukiga ning sellele toetatud kaheõlalise ja umbes kaks korda pikema hoovaga, mille abil metallrestis põlev tuli tõsteti umbes 110 jala (= 32,7 m) kõrgusele. Materjali- ja ehituskulusid kokku oli umbes 370 riigitaalrit, millest 98 taalrit läksid maksma restid.

Konstrueeritud oli viipetuli nii, et neid sai nii vertikaalselt kiigutada kui ka horisontaalis keerata. Tulekorv asetses seega alati alla tuult, nii et leegid ja sädemed puhuti puittarindist eemale. Seetõttu oli tuld võimalik põletada kõrgel vee kohal ja sai teha piisavalt suure tule. Vanade kroonikate järgi oli massiivseid vippfyr’e näha kuni kümne meremiili taha .

Fotol Gotlandil meisterdatud mulaaž. Kui arvestada hoova horisontaalsuunas pööramise vajadust, siis pakuks, et ehitis peaks tegelikult rohkem sarnanema pukktuulikule.

Vaadates hoova otsas rippuvat suurt tulekorvi, saab selgeks, miks taoline asi pidi vee kohal rippuma, mistõttu vipp-fyr rajatigi otse randa, võib-olla isegi vette. Hilisemate puittornide rajamine samasse, saare reljeefil silmatorkamatusse kohta, oli ilmselt paratamatus, mis johtus omandisuhetest. 1646 a soetatud, majaduslikus mõttes kasutu maatükk oli ainus, millest saarerahvas oli nõus loobuma.

1663: Dass Dorff so an Einwohnern 29 Häuser oder Bauernhöffe hadt, liegt gegen Westen, da es einen Schelchten Haffen oder Einfarth hatt, darbeij eine Fewr backe steht /Külas oli 29 maja või talu, asus läänes, seal oli vilets sadam ehk väljapääs merele ning samuti oli seal tuletorn/.

Tsitaat on võetud Säästva Eesti Instituudi tööst Ranna-alade väärtused ja kaitse. Seal puudub kahjuks viide algallikale.

1688 Ruhnu majakas on esimest korda kantud kaardile (punane sõõr ja tekst fyrbåken)

1697 hollandlane Johannes Loots on teadaolevalt esimene kartograaf, kes kandis Ruhnu tuletorni (Vuur baak) merekaardile. Siin ja edaspidi on käesolevas töös üldmerekaardil näidatud võrdluseks ka Kuramaal asuva Kolka nina kahte majakat.

1715 Peeter I teenistuses olnud hollandlase Pieter Picarti kaardil on Ruhnul kaks tuletorni. Kuna samas on Kolka nukal vaid üks majakas,, siis ilmselt on tegemist inimliku eksitusega. Välistada ei saa ka võimalust, et teise maamärgina toimis päeva ajal Ruhnu vana puukiriku torn. Täielikult ei saa välistada ka seda, et Põhjasõja ajal toimiski saarel kaks viipemajakat.

Kuni Põhjasõjani kuulus enamus Liivi lahe tuletornidest eravaldusse. Admiraliteedi kolleegium otsustas 1737, et rida tuletorne (Ruhnu kaasa arvatud) tuleb võtta täielikule kroonu ülalpidamisele. Võimalik, et kuni selle ajani toimis Ruhnus viipemajakas.

Samast aastast on pärit merekaart, mille kohaselt asus Ruhnus kaks tuletorni. Tingmärkide võrdluses võib märgata, et lõunapoolsele tornile pole joonistatud leeki. Võib-olla on ka antud juhul tegemist näiteks kirikutorni kasutamisega päevamärgina?

1749 novembris möllas enneolematu torm, mis mõne minuti jooksul murdis mitu tuhat puud ja viis ära kõigi majade katused. Võib-olla just sellepärast tehti 1751 tuletornis suurem remont. 

1757 kontradmiral Nagajevi merekaart on mõningatele uurijatele jätnud mulje, et lähestikku asuvad kirjad „Mayak“ ja „Ouberg“ (Haubjerre) viitavad tuletorni rajamisele tänasele kohale juba tollal. Siiski on kaardil mäge tähistav ovaaljas kujund tühi. Võrdluses Kolka ninaga nähtub, et väike ruudukujuline tingmärk tähendab tuletorni (mis kaardi järgi asub veel Pärsil), veidi suurem ringike aga asustust.

Kaart http://нэб.рф/catalog/000200_000018_RU_NLR_DIGIT_79090/

1760. aastate algul oli Pärsil kahekorruseline neljatahuline torn, mille avatud platvormil põles tuli. Tule eest hoolitsesid kohalikud talupojad. Kahekorruseline võiks siin tähendada seda, et puudusid vahekorrused. Võimalik, et tegemist oli lihtsa, tüüpprojekti järgi ehitatud sõrestiktorniga, sarnane samal ajal tegutsenud Seiskäri saare tuletorniga alumisel pildil.

1798. aasta Mellini kaardil on Pärsil näha nelinurkne majakas, mille kõrval viilkatusega abihoone.

Sama kaardi illustratsioonil on kujutatud tuletorni koos viilkatusega hoonega. Tõsi, ei saa kindlalt väita, et tegemist on just Pärsi tuletorniga.

1810 (Fredrik Ekmani väitel 1810 ja 1811) ehitati samasse Pärsile 79 jala kõrgune palkidest, laudisega kaetud kaheksatahuline tuletorn, mille kümnetahulisel, klaasakendega laternaruumis oli kolmteist lampi. Samal aastal tõusnud vesi tuule tõttu nii kõrgele, et saar jagunes kahte ossa. Tormi tagajärjel murdus maha suur osa metsa.

Võimalik, et suur torm oli uue tuletorni ehitamise põhjuseks.

2005 avastati Pärsi neemel tuletorni vundamendi varemed, aastast 2008 on need kultuurimälestisena kaitse all..

1823 kindralmajor Spafarjevi Soome lahe ja Läänemere kaardilt leiame viimati kirjeldatud tuletorni joonise.

1839 on pärit laternaruumi ümbritseva galerii projektjoonis. Tegemist on 12-osalise raamijaotusega suletud ruumiga, mille suurim läbimõõt oli 14 jalga ehk 2 sülda ehk umbes 4 meetrit. 

1856. aasta Läänemere tuletornide ülevaatuse raporti alusel otsustati laevasõidu ohutuse parandamiseks ehitada tuletorn uude asukohta saare keskel asuvale liivakünkale ehk Haubjerre mäele saare idaossa.

Sama aasta septembrist on pärit vundamendi projekt, millest nähtub, et kõige laiemas kohas oli vundamendi ülemise ääre laius 40 jalga ehk 12 meetrit.

1859 valmis kuuetahuline 34-meetri kõrgune tüvipüramiidjas puitsõrestiktorn Haubjerre mäel. Esimene navigatsioonihooaeg algas 1860 kevadel. Terve horisondi ulatuses valgustanud valge püsituli oli tollal nähtav 16 miili kaugusele. Saarele püstitatud torni ohutule kõrguseks mõõdeti meremärgi jalamilt 34,8 ja merepinnalt 60,9 meetrit. Tule valgustugevuse suurendamiseks lisati laternasse 1868. aastal täiendavalt neli uuetüübilist lampi koos sama hulga peegelditega.

Kaart http://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:47066/15489

1864 kirjutab Gottleib Alexander von Schmidt (Einige Notizen über Runo), et rannal seisis varem tuletorn, 78 jalga kõrge, kuid kuna kasvava metsa pärast selle valgus ida poole ei paistnud, viidi see üle saare kõrgeimasse punkti Haubjerrele ning ta kõrgus on nüüd 100 jalga. Tööd teostati tema andmetel juunis 1858.

Võimalik, et üleviimine tähendabki seda, et olemasolev torn võeti koost lahti , viidi uude kohta ja püstitati sinna kõrgemana.

Veel kirjutab Schmidt, et kohalike sõnul üritatud kunagi ammu Haubjerre mäele tuletorni ehitada, aga leitud mäeharja liiv liiga kerge ja voolav olevat, mistõttu see hinnatud ebasobivaks ning ehitusest loobutud. Suur auk olnud Schmidti kirjatöö ajal veel näha. Mõni kohalik öelnud ka seda, et sinna ikkagi ehitatud tuletorn.

Võib-olla Haubjerre mäel siiski oli mingi varasem ehitis? Eespool nägime Pieter Pikardi 1715 aasta merekaardilt Ruhnu saarel olevat kahte tuletorni tingmärki, samuti 1737. aasta Hollandi päritolu merekaardilt.

1869 plaaniti paigutada Ruhnu tuletorni uus valgusaparaat, kuid puittorn osutus selle jaoks liiga nõrgaks.

1871 saare kaart on teadaolevalt ainus omataoline, kus lühiajaliselt (1859-1977) eksisteerinud puittuletorni täpne asukoht (punane hulknurk krundi põhjaosas) fikseeritud on.

Uue metalltorni detailid koos juurde kuuluva laternaruumi ja Fresneli 2. järgu dioptrilise aparaadiga telliti 1875 Prantsusmaalt Le Havre'ist firmalt Forges et Chantiers de la Mediterranee ja monteeriti kohapeal. Joonisel  Ruhnu metalltuletorni kujutis Brockhausi-Efroni entsüklopeedilisest sõnaraamatust, mis ilmus 1896.

Halli kehandi ja punase kupliga 40 m kõrgust tuletorni toestas väljast 4 raudtorudest silindertuge (Venemaa tuletorniteenistuse ülema kontradmiral Baženovi nõue. Tuletorni tüüpprojektis oli ette nähtud 3 silindertuge). Ruhnu metalltuletorn anti ekspluatatsiooni 22. septembril 1877. aastal. Foto SMF3761:2302F:1

1894. aastal külastas Ruhnut uus riikliku tuletorniteenistuse juht, kontradmiral Wilken, kes täheldas Ruhnu majaka tugevat õõtsumist jõulises tormituules. Eriti ägedate puhangutega oli märgata torni kriitilist rappumist, mis omakorda võis põhjustada optikaseadme rikki minemise. Peeti vajalikuks meremärk põhjalikult korda seada tornialuse kõvendamise ja silindertugede kindlustamise teel. Kõigi nende remonditoimingutega saadi ühele poole 1900. aastal. Foto aastast 1901.

Saksa välkdessandi käigus õhiti 1. mail (ukj) 1915 tuletorni ülaosa, et halvata tsaariarmee laevaliiklust Riia lahel. Näha on, et suur flants, millele varem toetusid teenistusruum ja laternaruum, on tugevasti kahjustatud. Remondi käigus ehitati tilluke ajutine teenistusruum, mille lahtisele platvormlaele paigaldati atsetüleengaasilatern. Foto SMF3761:2301F:1

1921 aastal ehitati järgmine ajutine teenistusruum, mille laele pandi atsetüleengaasilatern. Veel on tuletorni kehand ja tugijalad kaetud algse värviga. Selgelt on tumedam ajutine teenistusruum.

1930. aasta fotol  tunduvad torni kehand ja ajutine teenistusruum olevat kaetud ühesuguse, võrdlemisi heleda värviga.

Võrreldes 1871 ja 1931 asendiplaane tundub, et uus tuletorn ehitati vana kõrvale, sellest paarkümmend meetrit põhja-loode poole.

1933. aasta fotol tunduvad torni kehand ja ajutine teenistusruum olevat kaetud ühesuguse, kuid tumedama värviga. Võimalik, et esimest korda värviti torn punaseks juba vahemikus 1930-1933. Foto MMF5159:1

1936 aasta fotol pole tuletorni välisukse kohal veel väikest varikatust. Paremal võrdluseks kaasaegne ülesvõte.

1937 rekonstrueeriti teenindus- ja laternaruum esialgsele sarnasel kujul insener Ants Niilre (1909–82) projekti järgi. Fotol lammutatakse ajutist teenindusruumi. Tellingute ehituslaad on pehmelt öeldes surmapõlgav. Uue torniehitise paigaldamiseks eemaldati kahjustatud alusflants koos tugiribidega ning lõigati maha tugijalgade ülemised otsad.

Ca 1939

Teise maailmasõja ajast on tuletorni teenindusruumi seinal kuulijäljed. Suuline pärimus räägib, et seda tulistatud Saksa laevalt. Kas vaenulik tegevus toimus on 1941 või 1944, pole teada. Foto Kaarel Lauk

1952 merekaardi illustratsiooni tekstist selgub, et tuletorn on üleni punaseks värvitud. Foto Veeteede Ameti Kuressaare kontori seinal olevalt faksiimilekaardilt.

1964. aastaks oli pöörlev valgusseade asendatud elektrilise plinkiva laternaga.

1977 lisati tornile juubeli puhul infotahvel. Tänu neutraalse sisuga tekstile pole seda Eesti Vabariigi ajal eemaldatud.

Kas Ruhnu tuletorni projekteeris Gustave Eiffel?

Ruhnu tuletorniga seotud infomaterjaliga tutvuja märkab peatselt pärimust, et metallkonstruktsiooni projekteeris tuntud Prantsuse insener Alexandre Gustave Eiffel (1832-1923). Seetõttu uuriti seda võimalust käesolevate eritingimuste koostamise käigus.

Otsest seost Eiffeli ja torni metallosa valmistajafirma Forges et Chantiers de la Mediterranee vahel leida ei õnnestunud. Kuid uurimistöö käigus selgus, et ettevõtjad Sautter&Eiffel ning Forges et Chantiers konkureerisid 1868. aastal Suessi kanali tuletornide ehitamise hankel. 1869 valiti kolme tuletorni ehitajaks viimati mainitud ettevõte, sest ta oli nõus oma pakkumist langetama 200 000 frangi võrra. Tõsi, antud juhul oli tegemist klassikalise välimusega kivituletornidega.

Uurimistöö käigus selgus veel see, et nii Tsaari-Venemaal kui mujalgi maailmas rajati veel mitmeid  sarnase välimusega metalltuletorne, mida saadab sama Eiffeli-pärimus. Esimese näitena võiks tuua  nende hulgast Egiptuses, Punase mere ääres asuva Ras Gharibi tuletorni. Ajalehe Egypt Indipendent (12.10.2015) väitel püstitas selle Gustave Eiffel 1871, kaks aastat pärast Suessi kanali valmimist. Veebileht hebdo.ahram.org.eg kirjutab 12.10.2016, et Egiptuse antiikasjade minister (minister on State of Antiquities) paigutas Eiffeli poolt ehitatud Ras Gharibi islamimonumentide  (sic!) nimekirja.

Panama kanali ehitamisega seoses püstitati kaks metallmajakat – Toro Point (1893) ja Isla Grande (1894), mille autoriks peetakse samuti Eiffelit. 

Veel võib näiteks tuua Azerbaidžaani pealinna Bakuu lahes asuva Sangi-Mugani (valmimisaasta 1891) ja Ukrainas Hersoni oblastis, Skadovskis asuva Džarõlgatši (1901) tuletornid. Viimasel juhul tellinud torni Eiffelilt linna asutaja, riiginõukogu liige Sergei Skadovski (1863-1918).

Soomes, Botnia lahe ääres asub Valassaarte (rts Valsörarna saared Ebbskär ja Storskär) majakas, mille ehitas 1886. aastal Prantsuse ettevõte Henry-Lepaute, Eiffeli torni üks ehitajatest. Tuletorn on küll torukujuline, kuid tema tugedesüsteem erineb Ruhnu torni omast märkimisväärselt. Selle autorlust seob (peale wikipedia ning hulga koduloouurimise taustaga netilehtede) Eiffeliga ka selle peatüki kirjutamisel korduvalt tsiteeritud leht http://journals.openedition.org/abe/704#ftn27 artiklis Les Phares d'Egypte.

Samas kirjutatakse muuseas: Forges et Chantiers jalgadega tuletorn nautis varsti mõningat edu. Kõigepealt ehitati 1870 kolm taolist Prantsusmaale /---/ Aastal 1871 Egiptuses, Punase mere rannikule Ras Gharibi ehitati 50 m kõrgune tuletorn, identne Prantsusmaa omadele.

Sealsamas esitatakse foto skitsist, millel kujutatud Forges et Chantiers tuletornide tüüpprojekte.

Reklaamplakat Eiffeli tuletornist 

Valassaarten tuletorn 

Sangi-Mugani tuletorn (Azerbaidžaan)

Džarõlgatši tuletorn (Ukraina)

Loomulikult väärib teema edasist uurimist, kuid eelpooltoodut arvesse võttes tundub, et Gustave Eiffel ei oma Ruhnu tuletorniga otsest seost.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Siinkohal lõpetan uurimistöö taasesitamise. Lõpetuseks mõned kaasaegsed fotod.

Lõpetuseks veel mõned fotod, mis näitavad, et Ruhnu tuletorn pole mingi kokkukeevitatud vabrikukorsten, vaid insenerikunsti meistriteos.

Kuressaare raekoja fassaadi mõistatus

Valisin esimeseks postituseks teema, mis millega seotud mõistatus on mind paelunud juba üle kümne aasta.

Võib-olla polegi paljud märganud, et Kuressaare raekoja fassaad pole sümmeetriline. Eriti ilmekalt on see näha teadaolevalt esimeselt mõõdistuselt, mille koostas Johann Christoph Brotze (1742-1822) 1797. aastal. Välisuks ei paikne hoone pikiteljel, mitte sinnapoolegi, samuti erineb vasema ja parema tiiva akende vahemaa.

Kas see kõik on taotluslik või tingitud millestki muust? Püüame leida vastuse.

Alumisel joonisel ilmneb samuti anomaaliaid. Tegemist on fotoga, mis tehtud aastast 1971 pärineva mõõdistusjoonise kalkalt, seetõttu on kahjuks nähtavad voltimisjäljed. Lõike teostaja vaatab raekoja seest keskväljaku poole, ehk et hoone on nö peegelpildis; taamal peauks. Vasemal osaline kelder; vaataja poolt vasempoolse tiiva esimese korruse põrand on kõrgemal kui parempoolsel tiival. Seetõttu ei klapi parempoolse tiiva akende kõrgused ruumi muude proportsioonidega. Kuigi parempoolses tiivas paiknesid vähemolulised ruumid, on seal ometi vahelagi kõrgemal.

Kõige vanema teadaoleva ruumipaigutuse leiame jällegi Brotze jooniselt. Parempoolse tiiva ruumid on selge geomeetriaga ja ajastutruu asetusega. Vasema tiiva ruumide puhul on ehitusmeister suhtunud plaanilahenduse geomeetriasse üsna külmalt, lähtudes ilmselt praktilistest vajadustest. Muide, vasemas ülanurgas olevas, väga laia uksega varustatud ruumis asus tuletõrjujate prits. 
Eelpool kirjeldatut silmas pidades tasub uuesti imestada, miks on vasema tiiva ruumide laed kõrgemad ja pidulikumad. 

Raekoja välisukse kohal on uhke ehisvorm, wikipedia kirjelduse kohaselt suurtest dolomiitplokkidest karniis, mille kohal omakorda dolomiidist voluutide vahel ornamenditud must kuldtähtedega kartušš) on ilmselgelt poolik. Pisikesed tugipostid on ilmselt kunagi toetanud midagi, millest jälgi restauraatorid aastatel 1971-1974 fassaadilt ei leidnud. Eelpool esitatud vanimal fassaadijoonisel on ehisvormi kohal väike katus, võib-olla asetses seal kell. Loodetavasti leiame pärast ebasümmeetrilise fassaadi saladuse lahendamist mingisuguse vastuse ka sellele, miks on ehisvorm poolik.

Teadaolevalt alustati reakojahoone ehitamist 1653 ja see valmis 1670. Arhitektuuriajalooliselt on tegemist barokiajastuga, mil üldiselt püüti esindushoonete puhul jälgida ideaalset sümmeetriat. Näiteks 1671. a ehitatud Narva raekoja fassaadile ei ole selles osas midagi ette heita (joonistus aastast 1852, kunstnik Nicolai Schmor)

Sobiva näite võib leida ka Kuressaarest. Keskväljakul raekoja vastas asub vaekoda, mida ehitati raekojaga samal ajal. Foto pärineb aastast 1965, autor Veljo Ranniku (1934-2012). Vaekoja fassaad on selgelt sümeetriline, ühtlasi võib imetleda raid-dekoori. Ja jälle - raekoja kui esindushoone kujundus on funktsionaalse otstarbega vaekojaga võrreldes äärmiselt lakooniline.

Sümmeetriline fassaad pidi jätkuma sümmeetriaga ka plaanilahenduses. Võtame jälle eeskujuks Narva raekoja, allpoololeval joonisel on selle esimene korrus. Mäletatavasti pommitasid punakotkad Narvat 6.-7. märtsil 1944 ja uhke barokkhoone hävis. Õnneks mõõdistati pärast sõda varemed põhjalikult üle. Ruumide kunagisest paigutusest saab hea ettekujutuse. Fuajee tagaseinas olev uhke peatrepp asetses nii, et peaukse vastas oli keskel lai trepimarss, mis poole tõusu peal, kus ilmselt oli vahepodest, hargnes kaheks tagasikäänduvaks trepiharuks. Tõsi, trepi selline asetus ei pruugi olla ajalooline. Näiteks Kuressaare raekoja praegune trepp on teadaolevalt vähemalt neljas.

Selgub, et ruumide vahelised uksed olid piki hoonet paigutatud ühele joonele, muutes ruumid läbikäidavaks ja moodustades ajalooliselt usutava nn anfilaadsüsteemi. Taoline ruumipaigutus oli funktsionaalne ka selles mõttes, et korstnad rajati mõlema tiiva keskele kohta, kus ristuvad seinad olid lähestikku – ka selles suhtes pidi valitsema sümmeetria.

Võrdleme seda Kuressaare raekoja põhikorruse plaaniga, kasutades muinsuskaitse arhiivist leitud skeemjoonist. Et meie esindushoone on Narva omast umbes kolm korda väiksem pole antud juhul oluline. Selgub, et peauksest teljest paremale jääv hooneosa on korrapärane ja sarnaneb ülaloleval joonisel leiduvale. Samas vasema tiiva ruumide asetus moodustab paraja segapudru. Imelikul kombel puudub Kuressaare raekojal täielikult põikitelje suur fuajee.

Loomulikult tekib nüüd õigustatud küsimus, et kas tõesti ehitati Kuressaare raekoda kohe alguses sellisena? Sellele vastuse leidmisega tegeles 20. sajandi 60.-70. aastatel ka Eesti ehitusajaloo ja restaureerimise Grand Old Lady Helmi Üprus (1911-1978). Tema arvamus oli pärast põhjalikku kaalumist, et raekojahoone kavandatigi algselt ebasümmeetrilisena. 

Meie võtame siiski eesmärgiks välja uurida, kas see tõesti nii oli. 

Mida me teame? Meil on Brotze joonistus aastast 1797 ja sellel on kujutatud raekoda enam-vähem nii, nagu oleme harjunud ehk ebasümmeetriliselt. Kuid me teame ka seda, et hoone sai 4. märtsil 1710, mil Põhjasõja (1700-1721) käigus tungis saarele salk Vene vägesid, põlengus tugevasti kannatada – nagu muide enamus Kuressaare linna. Kogu linnas jäänud alles vaid neli maja. Järgmise aasta jooksul pühkis katk minema mure peavarju puudumise üle – ellu jäänud vaid käputäis linnakodanikke ning Kuressaare eesti koguduse hingekirjas olnud 400-st perekonnast jäänud alles 60 peret.

Elu läks tasapisi edasi. Raekoja suurele fuajeele seati hädapärane katus ja järgmise umbes 40 aasta jooksul peeti seal eestikeelse koguduse jumalateenistusi. 18. sajandi keskpaiku tunnistati raekoda varisemisohtlikuks ja suleti.

Raekojahoone taastamine toimus 1787-1788. Sel ajal resideerus Kuressaares Liivimaa asekuberner Balthasar von Campenhausen (1745-1800). Tema algatusel käivitati muuhulgas näiteseltsi tegevus, mille etendusi anti raekoja suures saalis. Pole küll otseselt sattunud lugema ühtegi sellealast käsitlust, aga võib pidada tõenäoliseks, et lagunenud raekojahoone taastati just Campenhauseni eestvedamisel.

Teame, et hoone oli enne taastamist nii varisemisohtlik, et sinna inimesi sisse ei lubatud. Vast on siis mõistlik arvata, et vähemalt osa ohtlikke müüre eemaldati ja laoti uuesti üles. Kas ümberehitusega seoses nihutati peauks keskteljelt kõrvale? 

Kõigepealt kontrollisin igaks juhuks ka seda võimalust, et tulekahju tagajärjel varises pool raekojahoonet kokku ja 18. sajandi lõpul taastati vasem tiib millegipärast väiksemana. Kuid kontrollides gabariite vanimalt teadaolevalt Kuressaare linnaplaanilt aastast 1681 selgus, et hoone suurus pole muutunud.

Heidame veelkord pilgu 17. sajandisse. 1645. a Brömsebro rahuga oli Taani kuningas sunnitud Saaremaa loovutama Rootsi kroonile. Rootsi kuninganna Kristiina (1626-1689, valitses 1632-1654) moodustas saarest krahvkonna, mille krahviks sai Magnus Gabriel De la Gardie (1622-1686). Kuigi krahv Magnuse põli Saaremaal kestis ainult aastani 1654, jõudis ta ometi kõige muu kõrval algatada ka raekoja ja vaekoja ehituse.

Eksisteerib joonis, mille autorsus omistatakse Magnusele. Meie käsutuses oleva foto kvaliteet pole küll kahjuks suurem asi, kuid siiski näeme sealt põhilist.

Joonise ülaosas on teine korrus, keskel peafassaad, all esimene korrus. Helmi Üpruse märkmetes on ruumide jaotuse kohta öeldud järgmist : alumisel korrusel vasakul “social bude” (seltsi tuba, ühiskondlik ruum), ülemisel korrusel Maakohtu tuba suure saaliga ja “cammerey” (kämmerei on kantseleiruum raekojas) kaks väikest ruumi ning “Rat Stube” ( ilmselt rae istungiruum, plaanil on märgitud pikk laud istmetega). 

M.G. De la Gardie ideeskitsi seletuskirja kohaselt olid esimesele korrusele planeeritud ruumid, kus käivad koos rikkad kaupmehed – nn. Gilditoad. Lisaks on teada, et krahv tegi ettepaneku hakata reakojas veini müüma. Asja mõte oli selles, et raele kuulunuks linnas veinimüümise monopol ja sellega teeninuks linnale kena lisaraha. Vaikimisi on võetud eelduseks, et krahv tegi ettepaneku veinikeldri rajamiseks. Kuid tema skitsil ja selle seletuskirjas keldrit ei mainita. Esimest korda on sellest juttu alles 1859. a kinnisvaraloendis.

Esimene korrus on täiuslikult sümmeetriline. Keskväljaku poolses küljes on mõlemal pool peaust kaks akent. Kui võrrelda korruseplaani fassaadi joonisega, siis tundub, et aknad on -väiksema kõrgusega kui ülemise korruse aknad. Huvitav, et eespool näidatud vaatejoonisel on Narva raekoja esimene korrus lahendatud samamoodi, võib-olla madalama maapealse korrusena.

Palju põnevam on fassaad teise korruse tasapinnal. Keskteljel paiknev kõrge kahepoolne välistrepp viib üles, peaaegu teisele korrusele. Samuti selgelt keskteljel asuva ukse kõrval ja kohal on kaunistused ning keskel tundub olevat skulptuur? Mis on selle kohal? Kas kolmnurkne frontoon…rõduga? Katusel on barokktorn kellaga. Katuse üldine kuju jääb ebaselgeks, aga kas on võimalik, et krahv kavandas harja tasapinnalisena, piirdega varustatuna ja seega käidavana? Katuse ja frontoonirõdu kohta ei saa selle joonise alusel midagi täpsemat väita. Kuid muud elemendid sarnanevad üllatavalt palju Narva raekoja omadele. Lihtsalt Kuressaare oli palju-palju väiksem ja seega kavandati ka raekoda vastava suurusega.   

Oletame, et krahvi skits võeti ehitamisel aluseks, vähemalt üldjoontes. Ehitati hiljem ümber, mis ehitati – aga äkki on ikkagi kusagilt loetavad kõige esimese ehituskehandi olulised elemendid? Kas võiks leida üles kunagise maa ja taeva vahel rippuva peaukse?

On küll! Reakoja restaureerimise projekti autor oli Aet Maasik (1941–2013), sisearhitekt ja restauraator, kes töötas 1969–1977 Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses. Tema loodud interjööre oleme kõik nautinud kohvik Veskis. Selleks, et raekojale restaureerimisprojekti teha, uuris ta hoone kehandit väga põhjalikult ja tõenäoliselt leidis üles kõik kunagi seintes olnud avaused ja kinnimüürimised. Sellist tööd, mille käigus eemaldatakse mingisuguses otstarbekas ulatuses kattematerjale, antud juhul krohvi ja uuritakse aluspinda, nimetatakse sondeerimiseks. Meie õnn on, et Aet Maasik oli oma ala ekspert.

Tegemist on tema poolt 1971 a teostatud uuringute põhjal koostatud joonisega, millel on raekoja vaade keskväljaku poolt. Tuttav, aga samas ka võõras. Muide, esimese korruse kõige pritsimaja poolsema akna keskel oli pärast harjatorni lammutamist raekoja kell. Peaukse kohal aga asetses nn petikaken ehk tegelikult ainult nišš. Seal ei saakski akent olla, sest taga on vahesein. Kuid mis on petiaknast paremal olev kaarjas kritseldus? Pakun, et ajaloolise raekoja fassaadi ukse sillus. See paikneb täpselt hoone ristteljel; selle kaar sarnaneb allpool oleva ukse omale; ja ta asetseb just seal, kuhu joonistas selle krahv Magnuse käsi.

Mida veel? Sondeerimine näitab, et kõik parema tiiva aknad on ajalooliselt olnud laiemad, kuid nende aknalauad on olnud kõrgemal. Brotze eespool näidatud joonisel oli akende kuju püstjas, tõenäoliselt kuue ruuduga klaasidega, seega on tegemist 1787-88 aastate ümberehitusega. 

Kuid vasema tiiva akende juurest ei leidnud Aet Maasik mingit ümberehituse jälgi. Seega ongi tegemist eespool kirjeldatud varisemisohtliku seinaga, mis laoti uuesti üles koos uute avadega peaukse ja akende jaoks. Aet Maasik joonistas küll ka vasempoolsete akende juurde joone, mis näitab justkui nende alumise ääre kõrgust. Kuid võib arvata, et ta tegi seda oletamisi. Akende laiuse muutus on seinast kergesti jälgitav, kuid alumise ääre madalamale viimist saaks peakivimüüritises teha ka nö puhtalt, ilma jälgi jätmata. Ta tegi nähtust järelduse: kuna vasema poole akendel puuduvad jäljed, et neid oleks kitsamaks laotud, siis järelikult nad ehitatigi kohe alguses kitsamad. Praegune raekoja fassaad muide ongi nii lahendatud, et parempoolsed aknad on vasempoolsetest poole laiemad. Ühtlasi on see arhitektuurne nipp, mis aitab veidi varjata fassaadi sümmeetria vajakajäämisi – seinapinnad akende vahel on võrdsemad.

Muide, Aet Maasik kavandas just sellesse kinnimüüritud ajaloolise välisukse avasse kella sihverplaadi. Muinsushoidliku inimesena ei tahtnud ta müüritisse uusi auke juurde lõhkuda. Võib-olla tõlgendaski ta kaarsillust ajaloolise kella asukohana? Siiski paikneb praegu raekoja kell täpselt peaukse kohal.

Kui me nüüd asetame peaukse kohal oleva ehisvormi leitud kaarekese kohale, siis nähtub, et see "toetas" raekoja katuse räästast ehk et selle ülaosa oli seotud räästajoone kõrgusega.

Sellele, et varem oli peauks täpselt ristteljel, viitab ka sama sondeerimise käigus leitud tagauks, mis  asetses täpselt peaukse vastas tagaseinas. Ümberehituste käigus ja ta uuele vaheseinale ette. Kusjuures see selgub Brotze korruseplaanilt, millalgi hiljem muudeti hoone tagaosa ruumipaigutust ja põhimõtteliselt oleks võinud ukse uuesti avada. Kuid selleks ajaks oli raekojal juba teise kohta uus tagauks seina raiutud.

Kokkuvõttes võib vist teatud veendumusega öelda, et Magnus De La Gardie skits või selle alusel tehtud projekt oli vähemalt väga üldises plaanis Kuressaare raekoja ehitamisel aluseks. Kuna 1710. a põlengus sai hoone tugevasti kannatada, siis osa temast lammutati. Uuesti ehitamise käigus ei hoolitud arheoloogilisest ideaalidest, vaid läheneti asjale pragmaatiliselt. 

Teadmata jääb kui palju tollasest dekoorist tulekahjus ja sellele järgnenud aeglases lagunemises hävis. Kuid võib-olla asus enne 1710 a tulekahju Kuressaares üks väike, meie jaoks seni tundmatu barokkpärl, Narva raekoja väikevend. Kusjuures olgu veel öeldud see, et meie esindushoone rajamist alustati enne kui sama tehti Narvas. Seega pidi krahvil projekteerimisel aluseks olema mingi tollane üldine levinud ehituspruuk, mis muu hulgas sätestas sümmeetria igas elemendis - sest Narva eeskuju ta kasutada ei saanud. 

Lõpetuseks võiks öelda, et mul on ilus helesinine unistus - ühel ilusal päeval võtab selle teema üles keegi, kes taastab Kuressaarele hertsog Magnuse barokkraekoja kogu selle ilus.

-----------
P.S. Artikli koostamise ajal püüdsin leida joonist ka Tartu raekojast, mis ehitati umbes samal ajal kui narva ja Kuressaare omad. Kahjuks pole säilinud ühtegi teadaolevat kujutist. Kuid tänu Kaur Alttoa vihjele leidsin artikli, kus raekojahoonet on kirjeldatud. Ilmus see aastal 1935 brošüürikeses Tartu II, autoriks linnarhivaar mag. phil. Erik Tender. Soovitan lugeda. Autori ladus sulg, ajaloolase kohta tavatult muhe väljenduslaad ning kuidagi isiklik touch teevad raeprotokollidel põhinevast loost peaaegu et seiklusjutu.
http://www2.kirmus.ee/grafo/index.php?ID=693&page_ID=54132&icons=on&begnum=10&zoom=1

Tsiteerin reakoja välimuse kirjelduse: Raekoda oli kaetud kivikatusega, mille keskel seisis kuuekandiline puust ja plekiga üle löödud torn ning selle otsas kullatud nupuga (ilmselt metallist - M.N.) lipuvarras. Veidi kõrgemal katuseharjast piiras torni puust treitud kuulidega ilustatud galerii /---/ Galerii ise oli marmordatud. Hoone esikülge kaunistas peale 11 pilastri (seinapinnale "kleebitud" sambalaadne eend, mis liigendab fassaadi - M.N.) ning kuninga ja linna vapi pealkiri /---/(truualamlik kuningat kiitev ladinakeelne tekst - M.N.) 
Nagu Kuressaaregi raekoda, hävis Tartu oma Põhjasõja ajal. Osa varemeid lammutati ohtlikkuse tõttu 1761. aastal; lõplikult likvideeriti hoone 1781.
Huvitav, et kahe hoone lugu nii sarnane on. Samuti on märkimisväärne, et Tartu raekoda oleks kirjelduse põhjal justkui Kuressaare krahvi skitsi järgi ehitatud.