Kui vanad on tegelikult Kuressaare vanimad hooned? Kadettidekool

 

Siinkohal algab väike sari Kuressaare vanimate hoonete dateeringute problemaatika teemal.

Kadettidekooli hoone ajalooline õiend

1975. a koostati Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses dokument nimega Kuressaare (1975. aastal Kuressaare!) nn Kadettidekooli hoone ajalooline õiend (koostaja Anne-Malle Hallik).

https://register.muinas.ee/ftp/DIGI_2013/pdf/eraT-0-76_001_0002329.pdf

Selgub, et enne mainitud uuringuid arvati tollasel riiklikul tasemel (kaitse alla võetud 1974. a vabariikliku tähtsusega arhitektuurimälestisena nr 332), et hoone ehitamise ajaks on 1748.

Uurija Hallik kurdab õiendi tekstis, et tal ei õnnestunud arhiividest leida enam-vähem mitte midagi. Samuti nurjus kohalkäik – uks oli lukus ja hoonesse ei pääsetudki. Ta siiski püüab kasinaile andmetele tuginedes tõde leida ja süveneb hoone arhitektuuri stilistikasse. Esimesena pälvivad ta tähelepanu kõrged otsaviilud, mis tema sõnul „ei juhi mõtet XVIII saj korrapära ja sümmeetriat armastavale arhitektuurile“.  

Foto 1977 

Edasi jõuab Hallik seinte paksuseni. Kuna vaekoja välisseinad on tunduvalt õhemad, siis jõuab ta loogilise tuletuseni, et nn kadettidekooli hoone oli elumaja, mille alumisel korrusel elati, ülemist(ülemisi) aga kasutati aidana.

Kuid seejärel on uurijal vaja tegeleda ühe tõsiasjaga, mis viib teda kimbatusse. Nimelt on hoone peasissekäigu kohal fragmentaarselt säilunud saksakeelne raidkiri järgmise tekstiga: ANNO CHRISTI 1748…DER…WURDIGSTEN KAYSERLICHE…GIERUNG IHR…ESTE…ELISABETH…KAYSERIN UND SELBSTHERRSCHERIN ALLER REUSSEN…SEYND DIESE PUBLIQ GEBÄUDE ANFANGEN UND A 1759 WOLLENDET WORD ehk et nende avalike (kommunaal)hoonete ehitamist alustati 1748. a Venemaa keisrinna ja isevalitseja Jelizaveta valitsemise ajal ning viidi lõpuni 1759. aastal. 

 

Anne-Malle Hallik oletab loogiliselt, et kuna 1710 põletati linn maani maha ja alles jäi vaid 10 kivihoonet, siis järelikult oli nn kadettidekool kuni 1749. a varemetes. Ja kui nüüd hooned taastati, siis võidigi neile kinnitada tore saksakeelse tekstiga plaat.

Hallik uurib dateerimise käigus läbi kogu tollal kasutuses olnud ajalooliste kaartide valiku, mis kõik olid kättesaadavad vaid viletsate mustvalgete fotokoopiatena. Ta muidugi märkab, et 1681.a kaardil selles kohas veel hoonet pole; 100 aastat hiljem aga on. See oli kõik, mida õnnestus kaardimaterjalist välja pigistada.

Kokkuvõttes kirjutab uurija, et kuigi kõik on üsna ebaselge, võiks siiski püstitada hüpoteesi, et nn kadettidekooli (nime päritolu jääb tema tekstis obskuurseks ja ka meil pole võimalik sellele seletust leida) hoone pärineb tõesti XVII sajandist, seega on tegemist Rootsiaegse baroki näitega ja Kuressaare ühe vanema hoonega. Päris lõpetuseks ütleb autor kenasti, et kindlasti pidanuks õiendi koostama keegi temast kogenum.

Sissejuhatus oli pikk, aga eelnev oli vajalik näitamaks seda lähteinfot, mille abil jõuti nn kadettidekooli hoone praegu kehtiva dateerimiseni. 

 

Vanad kaardid

Kuna meie ajal on ligipääs vanadele kaartidele parem, siis saame ajaloolise õiendi koostajat aidata. Kõigepealt esitan väljavõtte 1747. a linnaplaanist, mille Venemaa arhiividest leidis teenekas koduloolane Kalle Kesküla.

Kaardil on kivihooned tähistatud roosa, puithooned oranžika värviga. Punase noolega tõin esile raekoja; kollase noolega vaekoja, kusjuures hoone on väga pikk; lilla ovaal tähistab kohta, kus tänapäeval asub turuhoone. 1747 on samas kohas puithoone.

Kinnistu 180 on kaardi legendis kirjas kui Gubernskaja kantseljarija ehk kubermangu kantselei.

 

 1748. a kesklinna plaan, samuti Kalle Kesküla poolt hangitud. Üsna kindlalt võib väita, et 1747. ja 1748. a plaanid on koostanud erinevad karograafid. Kuid hoonete puhul on kasutatud sama värvimustrit, mis näitab, et nn kadettidekooli hoone on ikka veel puust.

 

1746. aastal möllas Kuressaares tulekahju, mille käigus põles suur osa linnast maani maha. Ilmselt pole juhus, et esimesed teadaolevad tuleohutusnõuded pärinevad 1746. aasta maist. Kuressaarele tehti kõige kõrgemal tasemel korraldus, et kõik õlg- ja roogkatused tuleb asendada kivi- või laudkatusega; igas majas pidi olema veetõrs, pootshaak ja redel. Et Kuressaare elanikud korraldusele vilistasid, näitab see, et järgmine suur tulekahju toimus juba 1748. aastal. Pole võimatu, et maha võis põleda ka nn kadettidekooli hoone kohas tollal asunud puitmaja.

 

1784. a kaardil on enam-vähem õiges kohas umbes praeguse pindalaga nn kadettidekooli hoone. Tegemist on kaardiga, mille joonistas 1766. a revisoren-inspectore B. J. Rolander ning joonistas ümber 1784. aastal kreis landmesser O. S. Engell. Vaekoja hoone praegune kahekorruseline maht eksisteerib, ühekorruseline põhjapoolne juurdeehitus puudub. Võib-olla seetõttu ongi nn kadettidekooli hoone nihkunud veidi liiga ida suunas.

 

1792. a kaardi koostas H. Dreyer O. S. Engelli 1786. a kaardi järgi, seda täiendades. Kasutada on XX sajandi teisel poolel kalkeeritud, õnneks inforohke koopia. Originaali kohta puuduvad andmed.

Nn Kadettidekooli hoonele on lisandunud lääne- ja lõunakülje juurdeehitused, samuti vaekoja põhjapoolsesse otsa.

 

 

1797. a kaardi koostas J. C. Brotze. Ühtlasi joonistas ta üles kümneid riigile kuulvaid ehitisi. Võib oletada, et selle põhjuseks oli Liivimaa asekuberneri B. von Campenhauseni ametiaja lõppemine samal aastal ja siirdumine Peterburgi senaatoriks. Mäletatavasti oli Katariina II surnud 1796. aastal ja troonile asunud tema poeg Paul. Campenhauseni pealinna kutsumine tähendas seda, et isevalitseja soovis ennast ümbritseda võimekate inimestega. Kuressaares nn asehalduskorra ajal ehitatud kroonuhooned olid pärand, mille jäädvustamist Campenhausen soovis ning tol hetkel oli Liivimaal parim mees seda tegema Brotze.

Kaardil olev nn kadettidekooli hoone on laias laastus plussmärgi kujuline, lisandunud on põhjapoolne juurdeehitus.

 

Tuletame meelde vabatõlget nn kadettidekooli peaukse kohal leiduvast tekstist: Nende avalike (kommunaal)hoonete ehitamist alustati 1748. a Venemaa keisrinna ja isevalitseja Jelizaveta valitsemise ajal ning viidi lõpuni 1759. aastal. Lähtudes kaartidelt leitust, tuleb tekstis leiduv informatsioon tõeseks pidada.

Tasub mainida, et õiendis põhjalikult käsitlemist leidnud barokistiil ei peaks ilmtingimata viitama ajale 1645-1721 kui Saaremaa kuulus Rootsi krooni alla. Venemaal on arvestatav iseseisev barokistiilide kronoloogia: alates 17. sajandi lõpust alates nn Moskva barokk (Moskovskoje barokko), Peetri barokk (Pertrovskoje barokko), Anna barokk (Anninskoje barokko) kuni lõpuks Jelizaveta (Jelizavetinskoje barokko) valitsemisajal ehitati nn hilisbaroki stiilis https://en.wikipedia.org/wiki/Elizabethan_Baroque . Niisiis ei pruugi antud juhul stilistika analüüs, mis põhines nn kadettidekooli mitte-klassitsistlikkusel, dateerimisel kindlat tuge pakkuda.

Hoone varased joonised

Vaatleme üsna põgusalt hoone mõõditusprojekti, milleks on Brotze joonistus 1797. Taeadaolevalt polnud ajaloolise õiendi koostajal võimalus neid kasutada.

Kõigepealt nn kadettidekooli hoone esimene korrus. Avad peafassaadil 2+1+2, tagafassaadil 1+1+1, otsfassaadidel aknad puuduvad. Punase joonega on ära „lõigatud“ juurdeehitused, mis valmisid pärast 1784. aastat; Jelizaveta aegne, mälestustahvliga uks on tähistatud sinise ovaaliga. Torkab silma, et juurdeehituses asub trepp, millel seni hoone põhimahus vist kohta polnud. Seega võiks oletamisi püstitada hüpoteesi, et varasemalt oli tegemist ühekorruselise ehitisega. Oletust võiks toetada ka kahe korstna olemasolu, samas kui põhikorruse plaan näib viitavat mantelkorstna olemasolule. Kuna ehitati peale teine korrus, siis leiti ahjulõõride (kahe korruse peale kokku oli hoones kuus ahju) jaoks kahe korstna rajamine olevat otstarbekam lahendus.

Läänepoolses juurdeehituses asuvad käimlad. Uste asetus näitab, et põhja- ja lõunapoolne ruum võisid kasutusel olla Kuressaare esimese avaliku käimlana. 

 

Teine korrus on samuti 2+1+2 avadega peafassaadil, tagafassaad 2+1+1 (aknapaar on idapoolses, ilmselt pidulikumas ruumis sümeetria tagamiseks) kusjuures otsafassaadidel aknad puuduvad.

Võimalik, et pööningukorrus oli samuti kasutuses. Igatahes viis sinna väiksem trepp korruse vaheruumist.

Hoone juurde on kirjutatud Das Kanzley Haus, niisiis on vähemalt ajavahemikus 1747 kuni 1797 olnud maja funktsioon kogu aeg sama, sõltumata ehitusmaterjalist.

 

Vaatel on kõik aknaavad poolkaarsillusega, mis näib olevat Jelizaveta baroki iseloomulik motiiv. Ukseava pole juurdeehituse keskteljel seetõttu, et uksest paremal, üsa seina ääres, asus kaev.

 

Kokkuvõte

Seinal olev saksakeelne tahvel ei valeta – esimene kiviseintega hoone ehitati tõepoolest 1748-1759. Seda eespool eriti ei rõhutatud, aga ajaloolise õiendi koostaja ei leidnud vähimatki tõestust sellele, et kunagi asus hoones – või üldse Kuressaares - kadettide kool (mis on teadupärast sõjakool, kus õpetatakse välja tulevasi ohvitsere).

Tundub, et järeldus on julm – üks Kuressaare vanimaid hooneid pole üldse nii vana; ta kannab ajalookirjanduses vale nime ja heas usus restaureerides on talle antud ehitusajalooliselt vale välimus, kaasa arvatud murtud katuse kuju, millele säilunud andmete põhjal pole võimalik põhjendust leida.